VAADAKE!

ja kellel endal ei ole, siis minu käest saab!

uudisteagentuur NSR

Hilda(läheneb seitmekümnele altpoolt): Mul on kodus siuke kass, siuke suur
Urve( samaealine): Kas ta on ikka ümmarguse näoga, mulle meeldivad ümmarguse näoga kassid
Hilda: Mul on ilus kass, ikka. Kohe kui ma ta sain hakkasin teda heasti toitma, et ta kasvaks
Urve: vaata et sa teda üle ei toida mul ühe tuttava sõbranna toitis koerad üle nii et süda jäi haigeks. Kui lahkamine tehti siis oli süda puha rasvas. Aga ega ta toitis ka neid praemuna millega veel. Nii ikka ei saa ju.
Hilda: Ega ma paksuks siis ei toida, ta ikka kasvab ka mul. Ilus suur kass tuleb.
Urve: Ma pean sulle külla tulema siis täitsa vaatma teda.
Hilda: Tule jah, ma täitsa kutsun sind kohe, tule ikka jah. Tead ma võtsin ta Silja käest, tal oli neid mitu ja siis ta oli selline väike, armas aga väike ja siis ma hakkasin teda kasvatama, et tast ikka ilus loom tuleks.
Vaike( samaealine. Istus seni nurgas, jälgis ja vaatas, torisev nägu peas, endal kogu aeg selline aura peal et tahaks midagi vahele öelda ja nüüd oli paras hetk): kusehais on kõigil ühesugune.
Paraku oli üteldu liiga vaikne ja kaks entusiastlikku ei pannudki esialgu torina tähendust tähele.
Hilda(sõbralikult, huvitatult): mis sa ütlesid?
Vaike:( natuke ehmatanud, et peab uuesti ütlema, paus kannab ta kahtleb, aga peab ikkagi uuesti ütlema): Et kusehais on kõigil ühesugune.
Heatahtlik naer, ei tehata porisejast väljagi. Muidugi, sellega on juba harjutud, sest koos laupäeviti saunas käidud juba tükk aega ja kõik on leppinud sellega milline keegi on. sest nii on.

(NSR- naised saunas rääkisid)

jabur jaanuar..

ilusamaid fotosid, mis meie kursusest tehtud on ju. ja mitte sellepärast, et kompositsioon või inimesed ilusad oleksid, vaid sellepärast, et mind siin pole. okei. okei, foto on iseenesest väga ilus. milleks mitte armastada tääni ja maalitud nägusid? Aitäh, Urmas Volmer (fotograaf).

Tehtud.
Heideggeri dešifreerimatu ja Kanti tüütu stiili kiuste.
Tehtud, raisk.

DAMN YOU, MARTIN HEIDEGGER!

näod 08kultuurkapitali08 preemialava tagant & alt

Kuidas ma ta ära tunnen? Kuidas ma tean, et just see on see õige? Ükskõik siis kas ma olem purjus või kaine või selge või segane? Kuidas ma tean, kes on õige? Kuidas ma tean, ms on õige? Kuidas kurat pean ma seda teadma kui kõik vihjed põgenevad? Kas üldse keegi peab teadma? Kas üldse on võimalik teada? Kas kõik senini juhtunu on illusioon? Luul? Mõte ja ei midagi muud? Ma igatsen teada. Ma vajan teada. Ma vajan. Ja see kõik on asjata. Sest on võimatu teada. Päriselt teada ja elada selle teadmise järgi. Sest sellist teadmist ei eksisteeri. Ja oi kuidas see mind hulluks ajab..

Tegelikult ei ole ju karta midagi, elu läheb ju alati edasi, sest inimene on iseendal alati olemas. Vaatan viimasel ajal enda ümber ringi ja saan aru kui sõltuvuses ma inimestest olen, samas ei tohiks olla, sest see takistab mul olemast mina ise, ideaalne oleks olemine mina isena nii, et teised minu ümberon ka mina ised ja siiis ongi kõik harmoonias. Ma mõtlen nii tihti, et tahaks olla juba vanem ja vaadata oma noorusaasta otsinugtele lihtsalt rõõmsas tagasivaates tagasi, näha miks mingi asi oli vajalik ja kuidas miski tekkis,praegu olen selle sees ja ei suuda ennast kõrvalt vaadata. Nagu väike põder, kes vahib hirmunult autotuledesse ja ei liiguta ennast vaid ootab, et auto mööda sõidaks. õigupoolest ei ooa sedagi sest tal onju surmahirm..mul surmahirmu pole...vahel on hirm olla valel ajal vales kohas kui kuskil muja toimub hoopis õige asi, aga tegelikult on õige asi ju siin..minu juures ja sinu juures ja sinu juures. Teie olete praegu Oti juures. ja minu juurese oleme ainult mina ja mina ja mina, isegi kassi ei ole mul, sest...

tüdruk istus puu all täitsa üksi. seal ta istus ja mõtles et võibolla tahaks puu otsa ronida. metsas oli puid küll veel, aga millegipärast ei julgenud ta selle puu juurest kuskile minna, äkki enam ei leia üles ja siis ei teagi mis vaade selle puu otsast avaneb ja äkki on see just metsa kõige kaunim vaade. seal ta siis istus ja ei teadnud õieti millist pingutust teha et ronima hakata, sest kui juba ronida, siis peab ronima, sest alla tulemine on raske...kukkumine on neist allatulekuvariantidest kõige kiirem ja seda tüdruk kartis, "milleks karta, jõudu ronimiseks ju oleks...aga ikkagi kui see ei ole see puu on ilma kukkumisetagi allatulek väga raske. Hiljem üleval võiks lendama õppida ja sinna endale pesa siis teha kõige kõige tippu kus näeks enne magamaminekut päikeseloojangut ja öösel tähti. jah fucking suur puu on, miks ma just selle valima pidin. Siin rohelise sambla sees on ka hea ja ilus, aga millegipärast on tunne et seal üleval on veel parem...Mitte ühegi teise puu koor ei tundu käe all nii meeldiv, mitte ühelgi teisel puul pole nii võimsaid oksi ja ilusat võra ja need puulehed,mitte miski ei näe nii roheline välja kui need, mõnikord tundub et need lehed ei koltugi sügisel, vaid väga märkamatult vahetab puu lehti" tüdruk tuli siia kindla teadmisega ja pimesi, nagu mingi asi oleks tema eest ammu juba otsuse ära teinud selle puuga kohtuda. "Kas ronida või mitte, äkki see puu ikkagi ei meeldi mulle, et äkki ainult välimus? või on sisetunne ilma nägemiseta otsuse ära teinud ja üldse......kas tõesti võiks mina selle puu otsas elada, seal elavad ju ainult muinasjutud, aga äkki ma tahangi muinasjutt olla... kes see muu siis veel võiks olla.....okei ma panen silmad kinni ja alustan nullist....0 ...1...2..seal seal see on ja mina lähen sinna"
ta pani silmad kinni tõusis püsti ja liikus sinna kuhu jalad ja käed ta viisid, mis sellest et võib-olla oleks võinud minna kiiremini ja kaugemale ja edukalt silmad lahti, millegipärast oli see talle kindlam. ta tegi puu ümber ringe, oodates kuhu maapind ta juhatab, sest tee viib su alati sinna kuhu õigem on, tuleb ainult minna. Tüdruk usaldab.

Ülenurme vanasõna: kes uue aasta esimesel päeval antud lubadusi murrab, see teeb järmisel aastal vanakuradile Jõuluvana.

Usud küll tõelistesse asjadesse ja ainult tõeliselt tahakski elada. Aga siis kui tõeline käes on, siis ei oska enam kuidagi uskuda. Siis tundub võimatu, et päriselt ka... ja kas tõesti...
Aga nii elades vist ainult tõelus säilubki. Kui uskuda ja siis kõike jälle uskumatuks pidada. Noh.. see naiivsus ja imestamise tunne... Et võid aina uuesti leida samad asjad ja ikka pidada uskumatuks nende olemasolu ja siis tänada ei tea keda.. et saad kuulda ja näha ja tunda kehas plahvatavaid õnneõigeid tõdemusi, et vot nii ma jääks...
Igasuguseid asju saab erineval viisil ütlelda. Võib öelda "Head Uut Aastat" üle moka või teha seda koos kallistuse või teise pead siludes või karjuda seda käed laiali metsas kännu otsas kogu loodusele või sosistada või panna sõnum ainult silmadesse või laulda seda ühe noodi peal teistele ette. Öelda tahan vist seda, et iga meie öeldud sõna ja pilgutatud pilku kasutab keegi kusagil ära.. see tähendab.. kõik jääb alles. Ja helinad tekivad. Ja kui siis laulda.. siis on helin kahekordne... muusika on seega ühel häälel esitadeski polüfooniline. Et siis.. millegi ütlemiseks on alati erinevad viisid, aga mõni viis on viisim. viis heliseb. Minu keha on füüsiliselt väga väsinud... käed trükivad ise. Trükivad, mida tahavad ja tekivad väga segased read. Aga need on ka midagi, mis alles jäävad ja nii saab minu tõeliselt kogetu täna siin maha öeldud sellisel viisil. olgu.
Siin maailmas kohe ei saa teisiti, kui imestada.. lõpuni ja lõpmatult. Ja elada usus inimestesse ja neid suure sülega armastada. noh.. ikka nii nagu kõik eneseabiraamatud kirjutavad. ikka nii. et armasta ennast ja teisi ja vaata elu nii, nagu sa seda esimest korda vaatad ja anna oma tänu igasse hetkesse. no mis sa teed. usu ja näe uskumatut! Head uut aastat!