Soome kultuuri, neile kes pole näinud

Aitäh teile, sõbrad! Oli väga õpetlik ja kummastav aeg sääl Turkus! Ilus ja raske! Ja nüüd on mul väga palju ainest, et mõelda ja tunda ja uusi otsuseid teha! Midagi minus on lõplikult teine. Ja midagi veel veidike pooleli! Nüüd tuleb tõsiselt uskuda ja enda vastu aus olla! Vaja on... elada!

Tervitus Krahli Idiootidele põgenenud Idioodilt

Kait on leitud!

Kait, ma olen pidanud sind vaatama neli viimast aastat. (Ok, ok, olen saanud sind imetleda 4 viimast aastat) Ja nüüd, siin oma esimesel teatrikülastusel leidsin näitleja, kes võiks olla sinu teisik. Näiteks mängida sind mõnes filmis. Islandi Kait, motoorika, näoilmed ja keha orgaanika on kattuv põhimõtteliselt 95%. Kaidu-maailmas on sul konkurentsi. Ta nimi on Pétur Ármannsson. Ja kuna ma tean teda natuke isiklikult siis tundub mulle veider siia tema pilt kopeerida, nii et kes tahab leiab ise.

(Tegelikult on sellel kursal ka tüüp, kes meenutab Tõnist.)

Mälestusi täis on atmosfäär

Siim, Katre ja Kirsti!

Kui te veel ei tea, siis Anna Sergejeva käis Karamazovite proovi vaatamas. Kummaline kogemus mingis mõttes...Nagu Marion pärast ütles, et nüüd saab öelda, et Anna tuleb ka...Kadunud kursaõde, keda kunagi ei lootnud enam näha, oli järsku kohal.
Huvitav oli ka see, et nemad tegid ka koolis Karamazoveid. Tema mängis Lizet.

Kallistus!

http://www.flickr.com/photos/rosie_hardy/5238861534/

Kaugelt

Teist on nii kaugel olla kaugel. Mõõtmatu maa. Kuulsin, et kõik mu muusikabeebid on omale uued vanemad saanud. Nutsin ja olin samas rõõmus, sest sain aru, et ka päriselt päriselt mulle on miski nii korda läinud. Ei tule teid veel kaema. Sest ei suuda, kui asjad selguvad, siis vaatan kuidas oma elu uuesti ehitama hakkan. Nii palju tean, et tunnen, et soovin õigeid asju - lihtsalt võib-olla pole veel piisavalt julgust et neid vastu saaks võtta.
Aga siit kaugelt ma mõtlen teie peale seni kuni mõte liiga sügavalt ei puuri, siis tuleb veidiks ajaks katki jätta.
Jõudu seniks.

Magaks õige teineteise kaisus?

Mina pole CHILLAXis ammu käinud ja kirjutanud.
Aga nüüd tekkis soov ja tung ja suur sisemine tõmme siia tulla ja read kirja panna.
Noh nagu teatris... öelda siis, kui selleks on vajadus. Ja teada oma tahet. Ja väljendada kõige all siiski kõige sügavamat.
Ma tahan kirjeldada teile midagi, mis ajab mind täna täieliku segaduse ja peaaegu hullumise äärele. Ja ma tean, et ühel päeval mõistan ma kõike...

Sõbrad, mina olen õppinud või vähemasti püüdnud päris teadlikult nüüd viimased pool aastat õppida ja tegeleda teiste inimestega. Ehk siis püüdnud hüljata pideva iseendaga tegelemise ja vaadata päriselt neid, kelle kõrval ma elan ja kellega kokku puutun. Ühel hetkel sai mulle väga ootamatult ja valusalt selgeks, et ma väga isekas olen. Oli kurb ja imelik. Ja ma tahtsin muutuda. Ja mulle paistis, et elu saab olema lihtne, kui lasta end kanda läbi teiste inimeste ja teha otsuseid läbi nende ja vaadelda ja mõista neid ja üldse mitte muretseda iseenda pärast enam rohkem. Et viibida Maailmas justkui teiste omana.. olla neile, märgata ja kaitsta neid ja tunda end nende eest süüdi (üks Karamazovite põhiteemagi ju). Ja ma olen tõesti püüdnud seda teha. Vaatan teid ja püüan mõnikord suisa ette kujutada, et olen täpselt seal, kus olete teie. Näiteks.. vaadata Ragnet trummide taga ja mõelda, mis tunne on tal praegu neid trummipulki käes hoides ja anda kõigile just seda, mida nemad vajavad. Vahel on mul tunne, et isegi mõistmisest on vähe. Et tuleb veel kaugemale minna. Olla Teine!
Ja mulle tõesti tundub kui tõde see, et Inimene peab elama teisele Inimesele. Et rikkaks teeb inimese just ligimesearmastus. Armastamine ise.. ilma igasuguse nõudmiseta Armastust vastu saada.. ilma nõudmiseta üldse midagi vastu saada.
Ja siis süüdistan ma ennast, kui taipan, et ma pole ikkagi päris ausalt armastanud ja päris ausalt andnud.. et olen püüdnud meeldimise ja armastuse järele. Et olen tahtnud kellelegi meeldida. Ja ma süüdistan ennast, kui näen endas ebameeldivaid ja kellelegi vastutöötavaid tundeid.
.... Ja siis ikkagi.. tegelen ma ju iseendaga. Kas mitte pidevalt ennast hüljates ja süüdistades ei tegele ma just iseendaga. Ja mitte Teistega. Teiega.
Ühel hetkel siis eile.. märkasin ma, et ma ikkagi kõigest kaugele jään, ennast distantsile asetan.. lähen nagu kellegi või millegi suunas.. aga mitte kunagi lõpuni. Ja ometi olen ma nii väga püüdnud saavutada kõige läbi just lähedust.
Siis murdusin ma.. ega saanud enam aru.
Muidugi on mul hing, mis aegajalt valutab ja valu naudib, aga ma tõesti olen teinud tööd selle nimel, et päästa end üksildastest tunnetest. Sest minu unistused on midagi muud, kui kõigest kaugele jäämine. Ja ma mõistan, et ma tegelikult kusagil kaugel ei olegi ja see ainult minu meele ja südame küsimus on. Ja et keegi teine mulle vastuseid ei anna. Aga mulle tundub, et praegu olen ma ennast põletanud.. ennast maha jätnud. Olen unustanud, et pean usaldama ennast. Et pean Suure Armastuse jaoks olema olemas ka iseendale!
Ja siis tuli mulle meelde see, mida alati ennekõike olin uskunud.. et inimene olema peab see, kes ta on.. päriselt ja ausalt! Ja avama ennast teistele.. et teised saaksid avada ennast temale.
Minu sees on see kõik täna väga keeruline veel.
Eks ma siis püüa nüüd vaikselt jälle mõista, kes olen Mina. See ainus tõeline Mina. Mitte see mina, kes ma olen läbi teiste. Ja siis saan ma ehk minna päriselt ja lõpuni Inimesteni välja. Aga senikaua ei tasu lihtsalt muretseda, arvan ma. Seni on kindel see, et Armastus on olemas ja me püüame seda.. täpselt nii, kuidas oskame. Lihtsalt aitame selles teineteist! Ja mina õpin läbi kõige selle, mida koos teeme, iseennast ja teid aina võimsamalt Armastama. Ja see on minu pealisülesanne. Nüüd ja kuni surmani...

Ja siis veel tahtsin ma kallistada Kirstit ja Katret ja Siimu! Kõige eest!

Untitled

Seda kõike on päris palju minu pisikese pea ja samuti mu pisikese südame jaoks.
Me mõtleme küll, et nojah, nii vist käib. Sest see on elu. Jah? Nojah, siis noogutadki kaasa ja mõtled endamisi, et "okei, aga mis ma siis tegema nüüd pean".

Mul on sisimas hullult kahju, aga samas mul on ka väga hea meel. Ei hakka ja küllap ei oskakski seda õigete sõnadega lahti lahutada, et mis ma sellega mõtlen.

Me oleme perekond. Ja see on väga suur ja sügav sõna.

Ma pean taaskord tsiteerima Krahli naistevetsu seinal olevat lauset "Valikud on ühe vabaduse loovutamine teisele". See vabadus. Oh, see vabadus! Ja need valikud nende vabaduste vahel (ja sees).

Mu mõtted on hektilised, ent neile, kes teavad, millest jutt, küllap te mõistate.

(not so homeless Loore anymore)

ps. ja näe, hetkel võiksin olla oma uues kodus ja lürpida teed, ent emotsioonide voo tõttu ei julge siit majast lahkuda. (ometi alt hoovist Jimmut Pikku Tyttöl viise, ning küllap ka kuulajate naeratusi, rebimas on niiiiiiii hea kuulda. Me "vennaga" oleme uue õe üle nii õnnelikud!)

Ilusat und, kullakesed!

Quote of the night

"Isegi klaasid on purjus sellest kui palju sa jood."
- Marion Undusk

Uus Ajastu

Nii. Ja ongi käes see esimene augustikuu päev. Kolme tunni pärast algab proov.
Ma kahtlustan, et ei ole ainus, kellel on tunne, et midagi hakkab nüüd kohe kohe juhtuma..

Mis toimub?

Kool läbi, keegi enam midagi ei kirjuta, jah.
Mis teete, tüübid?
Südames olete ikka, kuram.

:D

http://www.youtube.com/watch?v=KlyXNRrsk4A&feature=player_embedded#at=270

Partying partying, yeah!!
Ilusat homset lõpetamist meile!
Mmmuah!

Kirsti välimusega tüdruk õpib akadeemias:

http://www.facebook.com/photo.php?fbid=124719289770&set=a.124718644770.99839.653139770&type=1&theater

http://www.facebook.com/photo.php?fbid=1329667035756&set=t.653139770&type=1

Raamatupoes

Kõndisin seal raamaturiiulite vahel ja sattusin fantaasia ja ulmekirjanduse köidete vahele. Vaatasin neid kaanekujundusi ja teemasid. Vampiirid ja libahundid on õhus. Enne olid võlurid. Mõtlesin, et kes on järgmine olend, kes neid raamatukaasi ja lehekülgi kaunistama hakkab... otseloomulikult peab ta olema seksikas ja kangelaslik ja romantiline ja midagi uut... ma usun et järgmine blockbuster fantaasiakirjanduses on seksikate päkapikkude saaga.

Armastus

Vahel ootad ja ootad midagi ja unistad ja mõtled, et see kätte jõuaks. Eile kui kõndisin soojas kevadöös ( olen tänulik, et ma elan polaaröödele lähemal kui ekvaator, sest hämar valgus kell 12 on nii ilus) sain aru, et see mida ma ootasin on kätte jõudnud. Ja sain aru, et natuke isegi hirmus on - mul oli mõnes mõttes rahu ja teises mõttes täitsa paanika - mida ma selle rahuga peale hakkan. Olen harjunud juba ju elama, et see rahu on mu eesmärk ja nüüd on see käes ja korraga tundus igav. Ainuke vahe varasemate sarnaste olukordadega oli see, et ma püüdsin need tunded ja mõtted kinni...ja nägin et tegelikult nüüd saab minna edasi, suuremaks, võimsamaks, armastavamaks.
Ongi laiskus vist see, mis ei lase meil enda elu paremini elada, nii nagu me unistame. Sest kui elu hakkab muutuma, siis tuleb see muutus vastu võtta ja muutus oma olemuselt on ju tundmatu. Ja eile, selle ilusa muutusega öös vastamisi seistes tundsin end nagu seikleja. Ma tean, et kõik on võimalik. Ja ma tean, et tuleb lihtsalt ütleda "jah" sellele, mida süda tunneb. Aga ma arvan, et ma tundsin kuidas iga molekul mu sees liikus koos maailmaga. Ma tundsin kuidas ma kõnnin noateral ja mul on võimalus kukkuda või tantsima hakata. Mul oli valik minna paanikasse, sest mul pole süsteemi, olen ainult mina ise. Või sattuda vaimustusse, sest ma saan kõike teha. Kohalejõudmist selles mõttes ei olnud, patjadele maha istumist või hingetõmmet. Sest hing koges nii palju ja see kogemus sai terviklikuks, et võtta vajalik kaasa järgmisse.

Ma ei läinud paanikasse, aga tantsima ka ei hakanud, seisin lihtsalt ja hingasin rahulikult. Lubasin, et armastan kõike seda, mida mul on olnud võimalus näha ja läbi selle suurendan armastusväärse hulka oma elus.

Aga ma tõesti tunnen praegu, kuidas iga valitud mõte liigutab kõike :) Kui see nii on nagu ma tunnen. Siis paneme edasi, sest ma arvan, et meil on lõpmatult kõike, et kogeda kogeda kogeda.

Kes oleks arvanud, et see tunne mind täna hommikul just niisugune valdab. Täitsa põnev on.

Paneme viisaastaku plaani paika vä, muidu on nats imelik olla kui kõike teha saad ja võid.

Üks ilus pilt.

http://www.coolhunting.com/design/dicks-of-the-wo.php?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed:+ch+%28Cool+Hunting%29

Tearist "Civilization"

T Õ M b A  V Ä R K  K ä I M A

Ma võin olla Su 2012!

Et täna oli plaan lõputööd edasi kirutada, siis on loomulikult internetikasutus juba eos tihenenud. Otsuse langetamisel abiks neile, kes ei tea, kas tasub ökokommuuni elama asuda, või mitte:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/nasa-paikesetorm-voib-havitada-kogu-tsivilisatsiooni-aluseks-oleva-tehnoloogia.d?id=44813001&l=fplead