Kui te vaid kuuleksite seda Muusikat minu sees!

Öine Viljandi

Astun kollakasse laternavalgusesse inimtühjal tänaval. Külm tuul puhub läbi mantli ja tunnen kehal õrnteravaid jahedusetorkeid. Astun kiirel sammul. Tarvis jõuda koju. Ehk jõuan! Või ei jõua? Kuigi ühtegi inimmärki pole, võib alati kuskilt nurgatagant mõni rusikas kerkida. Küsimus on pigem selles, kas pääsen terve nahaga? Õnneks on piisavalt külm ja tundub et kambajõmmidel pole tahtmist tagumenti majatreppidel külmetada. Või siiski? Näen veidi eemal, nukuteatri ees, krõnksus kambamehi ja ühte tuttavat punast jopet - kas Rosin? Lällamine käib, nukkudel on läbu, oli esikas.
Kõnnin, nurgatagant ilmub minuga paralleelselt kõndima üks mees, üleni mustas. Tal on pikad jalad ja pikad käed, kapuuts üle näo tõmmatud ja kingad klõbisevad nagu õõnes puu vastu kivisillutist. Me kõnnime samas taktis, minu sammud on kiired, tema jääb seljataha.
Munga tänav, torniga majas põleb üks tuli, kui ma ei eksi, siis Liis Varese aken. Teeb ehk referaati. Aega pole enam palju, tähtaeg kukub kell üheksa.
Roheline kirikukuma võtab enda võimusesse minu kiirelt sammuva silueti. See suur valge hoone tundub nii rahulik kollaste lehtede meres. Kellelgi pole tahtmist kirikuaknaid puruks peksta. Rahu. Kuigi oli aeg, mil ka see valge hoone ennast kehtestas ja inimesi tampis nagu praegused Viljandi kambad. Kas jõuan tampimata koju? Näeb! Veidi veel minna. Tiik on kui peegel puude valve all. Sile ja pooleldi sogane. Hommikuti püüavad mingid ratturid sealt kala.
Ugala järve ääres laterna valguse paistel kõnnib mulle vastu vanamees, tohutu kilekott õlal. Vaatab mind ning olles minuga samale joonele jõudnud, jääb seisma. Vaatan teda pikalt, kuid seisma ei jää, mu sammud kiirenevad ja vanake hakkab samuti edasi astuma.
Kõnnin ja taban ennast hetkedelt, kus olen unustanud, et kõnnin sügisesel öisel Viljandi tänaval, sisemine tähelepanu. Oled oma mõtetes ja unustanud kõik välise.
Näen öist surnuaeda, mitmel pool on tillukesed küünlad hõõgumas, see teeb sünge koha kuidagi soojaks isegi meeldivaks sellel jahedal ööl. Kas jõuan elusana koju?
Säästumarket oma märgiga annab märku, et olen kohe kodus, säästa ennast ja ära parem tule. Trepikoja uks, lapsevanker, liftilülitid, aga lifti pole, neist tuleb vaid ajutine valgus. Lahtine koduuks....spagetid, ketšup, hambahari, pasta, voodi, uni.....Jõudsin koju!
Hööd!

Palju oleks kirjutada siia.

Olen paar päeva vanem, kui olin reedel.

sõitsin reede õhtul Tallinnasse. või päris mujale. Muusika sisse minek on alati ära minek. paika, millel nime ei olegi. Koor! kuhu põgenetakse koos, kus tuntakse ise, aga vajatakse need paar päeva ainult teineteist ja leitakse helidest tehtud armastus. Aga oleks patt seletada midagi, mida seletada ei saa. Reedel ma sinna läksin. Veider... hetkega lülitatakse sisse teine süsteem ja kõik, mis muidu on igapäev, muutub kaugeks. Istusin seal, helid ja luule põses, ja püüdsin leppida kõigega, mis ma olen ja kuidas ma olen. Püüdsin unustada hirmu, mida inimesed minus tekitavad. Lootsin, et muusika teeb mind terveks. Aga tema surus mu tunnetele nagu täis põiele ja mina ei osanud endast välja saada. Kaks päeva ekslesin ikka edasi, olin endale kohutav. Ja siis üks hetk (tahan imeks nimetada seda), tuli vabanemine. Laulsime. Kui palju on minu süda nende poole!... nii ka sellel hetkel!... kui palju oli igatsust ja... mõistan, et üks aeg on läbi saamas (see lõppeb 12.oktoobril Mustpeade majas). Jään hoidma. Mina olen endast kõik andnud! Ja siis ma leppisingi.. et olgu nii... kõik paistab, mis paistma peab ja kõik on, mis olema peab. Ma ei oska enam tõesti paista nii nagu varem, kõigile ja igal hetkel, aga ma tahan nüüd rahuneda. mis väärtus olekski kõigile-kuidagi paistmises... sest tunnete viisil olen ma palju valjemalt kui välja anda oskan (sellest on ometi vahel kahju).
Mind kiskus kirjutama. Ja emotsionaalne olen ka. Lõppemised teevad emotsionaalseks ja kirjutades oskan ja tahan seda ehk jagada. Kirjutades ei saa keegi oma maailmaga vahele tulla ja mina olen edev küll, et mõni rida ainult endast jätta. Sest iga päev ma ju ennast nõnda ei jäta. Las siis jääb. Lugege mu mõnes päevast ja mõne päeva minust.
Üks lõpp tuli veel... minu puuriloom Felix sai otsa. Mäletan seda viimase hingetõmbe harjutust, mida Peetriga tegime...
imelik tunne on.
Päeva lõpp. Nädala lõpp. Minu tänase loo lõpp.

tehke savu ja mängige;)
http://amanita-design.net/samorost-1/

Ma ei taha selle kursa lõpus ära minna. Mulle meeldib ju siin.

Öösel oma kodus.... tegin just eneseanalüüsi. ja hakkansin mõtlema, tuleb ju uus kooliaasta ja kõik pöördub vist jälle pahupidid, kõik mille ma olen selgeks mõelnud- seda ma kardan. Aga tegelikult on kõik enda teha. Nii et sel korral kahe jalaga maa peal kinni. algavaks aastaks nii palju, et me peaksime üksteist rohkem tundma õppim ja ausaldama, nii võib imeasju juhtuda. Kui me midagi teeme, võiks ikka teha nii et sünniks päriselt, koha peal. ootan ja kardan ja ootan.

öös on toimetulek

on öö. istun kodus oma toas. ja nõnda istun mina igal öösel. olen üleval ja olemas. mõtlen mina mõtteid, mis rahustavad. ja vaatan ringi ja püüan aru saada, mida näen. päeval näen inimesi ja seda, et nad kõik on järsku suureks saanud ja öösiti näen ennast ja seda, et mina ise olen suureks saanud. vähemalt maailm on küll rohkem päris kui iial enne. mina püüan hakkama saada. mõtlen nii, et saaksin hakkama. öösiti mõtlen. kodus oma toas.

õhu element

tere, sõbrad!
naudite ka vihmaseid ilmu (ilmi, ilme, ilmasid?)? tore.

ma suutsin kaks ja pool nädalat tagasi avignonis haigeks jääda, folgi ajal möllasin lausa palavikuliselt, edasi tarsile, kus möirgasin nii, et kurk valus. kõik oli väga vahva.
eile, oma esimesel vabal päeval, käisin arstil külas. nüüd siis ravin angiini.

alles praegu mõistan, kuidas olla õhu elemendis. alles praegu! raudsepp oleks kohe pidanud meid antibiootikume täis söötma, et suudaksime sisse elada. aga teile, kes sellest ikka veel päriselt aru pole saanud, jagan õpetussõnu:
niisiis, on kerge ja raske tunne korraga s.t meel on kerge, ei suuda ühtegi mõtet kinni pidada ja uitab unelmalt unelmale, ka keha tundub kerge nagu mõtisklused, aga kui püsti tõusta, et toa teisest otsast raamat võtta, on tagasi voodis olles väikest puhkust vaja, nii et lugemiseni ei jõuagi.
nüüd teie kord - kujutlege see selgitus konkreetsesse vormi (nt priske lendlev mull, mille sees on telliskivi) ja alustades hingamisest muunduge selleks.
tubli on! nüüd olete kõik minusugused.

varsti näeme, eks. Unt ja topu ja... meie soolaleivakas! kes veel ei tea, siis me Mari ja Kirstiga kolisime. sellest juba mõni teine kord. pinget peab ju ülal hoidma.

"have a nice life!" (J. Ashilevi)

diksjooniblok