kui kedagi kotib

http://kuhuminna.ee/kontsert/453458/event/

ja siis veel selline asi.

http://www.tallinn.ee/est/Mikk-ja-Mirjam-Dede-Joulukontsert-Haal-Jaal

panin graafikusse kirja ka.

Oswald on mulle nii armas, et ma ei taha talle kuidagi pettumust valmistada. Aga ta ei hooli sellest, talle on rohkem vaja ja on ikka peidus. Kas keegi on teda näinud? Palun öelge talle edasi, et karta pole mõtet, teen tema esindajana just seda mida ta palub, kui ta ainult räägiks minuga....

Tulin välja kaneeli kinost suurushullustuslikus Solarises - igavnevate tallinlaste vaheldusfunktsiooniga mänguasi, millel on küll uus pakkepaber, kuid vana sisu.
Tundsin hetke, mil kõik mu sees oli tühi, mul ei olnud korraks vaja kuhugi minna, midagi mõelda.
Sedasi mõjus mulle "Püha Tõnu kiusamine".
Filmist niipalju, et algus oli minu jaoks paljutõotav, külm naljakasironiseeriv kurblikkus, aga mida edasi seda süvaperversdepressiivpsühholoogilisemaks film muutus.
Täielikku olustikku uppumise eest kaitsesid vaid kergelt humoorikad vaheklipid, kus peategelane erinevate kummaliste tüüpidega kokku puutus. Olustikku uppumise ohtu oli
filmis palju ja paratamatult sinna iga selle filmi vaataja kergel määral ka upub, heal juhul langeb kergemasse koomasse. Mitu korda filmi vaatamise ajal tekkis mul
küsimus,et miks ikka veel. Miks on vaja liuelda näiteks kaameraga pikalt üle jõe enne, kui jõest tükk maad eemal surnud koera kandev peategelane kaadrisse jõuab ja miks peab see
peategelane siis poolalasti olema. Kui kogu film aeg-ajalt kohe päris ära pööras, näiteks kohas, kus kummalist sorti vampiirilik ärieliit või kes iganes nad
ka olid, tütarlaste liha õgisid, tekkis mul küll tahtmine, et oleks selle filmi esilinastus ja saal rahvast täis sealhulgas kogu filmi tiim, et saaksin siis istmelt püsti tõusta
vilistada, aplodeerida ja karjuda: "Braavo, see on sügav kunst,andke kunstiahjule agu!" Fakk, sürreaalsus on surnud(juba see sõna on surnud,lühend sürr näitab veel
kergeid elumärke). Sellise sürreaalsusega nagu seal filmis, võiks kunstimuuseumi seinu kaunistada. Mida on siis vaja? Sõna ja tähendust uues kuues? "Post"sürreaalsus? Postitatagu see "eessõna"
samuti kunstimuuseumi poole.
Sellest staadiumist ülesaanud, leidis film minu jaoks ikkagi mõtte. Mõte tuli ise minu juurde, ma ei püüdnud seda kramplikult otsidagi.
Igaüks meist on olnud mõnikord nii segaduses ning rahutu, et ei oska mitte midagi teha, mitte miski ei hoia endal küllalt kaua huvi, otsid pidevalt uusi tegevusi, uusi ergutus-,
meelelahutus allikaid. Tahad rahuneda aga muutud aina rahutumaks, ja kuskil ei tundugi olevat õiget rahustavat väljundit. Just selle segaduse mina selles filmis avastasingi,
film kisub pidevalt oma tuumikust eri suundadesse näidates vahepeal meile mingeid tavapärasest elust hoopis erinevaid
tasandeid, kuigi samas ei asetse need tasandid tavaelust sugugi eraldi nagu oleksid nad mingid sürreaalsed olematud levelid. Pigem ongi need tasandid meie tavaelu, sürreaalsus ei ole
mitte surnud vaid meie elu ise ongi sürreaalsus, meie elu on muutunud sürreaalsuseks, segadusterohkeks tugipunkti otsivaks rahutuks olluseks, mille tuumik , vana olemine
(nimetagem seda kasvõi siis postmodernism), on surnud ja laipa õgivad veel bakterid nagu näiteks masu ja kogu muu pask. Kõik perverssus ja ebainimlikkus on igapäevaselt
meedias kajastuv - küll peksab keegi kurikaga naisi surnuks, küll saab pedofiil lastekaitse organisatsiooni juhiks. Mitte ,et see varem nii ei olnud, aga nüüd
sellest lihtsalt räägitakse ja inimesed teavad ,et see on olemas.

Ühesõnaga sellesse filmi koonduski minu jaoks kogu praeguse aja segadus ja koledus. Kuigi siin ilmneb paradoksaalsus. Nimelt tekkis
filmi vaatamise ajal minuski segadus ning ma otsisin tugipunkti, mingit mõtet, ja naljakal kombel avastasin selle mõtte, tugipunkti
segaduses eneses.
Õunpuul tuli segaduse ja koleduse kujutamine hästi välja. Võiks ju väita, et igaüks saaks sama hea filmi või paremagi teha- panna lihtsalt filmi kõik, mis inimese segases mõttemaailmas pähe tuleb,
aga luua mingisugustki seaduspära, teerada segaduses ja koleduses on juba palju keerulisem ning sellega sai Õunpuu minumeelest hakkama. Ta lõi teeraja segadustemülkas. Vaataja ei upu tegelikult
sinna virtsasohu, vaid mättad hoiavad teda ülal, need osaliselt on need mättad kerged vahestseenid kõikehõlmavas rusutuses.
Samas on mättaks ka üleüldine kujundlikkus, mis ei muuda filmi mitte kurjuse kehastuseks, vaid pigem eemalseisvaks kurjuse vaatlejaks - eredalt
iseloomustab seda minumeelest viimane stseen, kus Tõnu jäähallis armastatud naise sisikonda sööb. Seda viimast stseeni võiks iseloomustada Albany lausega Kuningas Learist:"Kui taevas kättemaksuingleid saata ei või, et ohjeldada hirmsat õelust, siis
saabub aeg, kus inimesed üksteist õgivad kui meremaod."
NII nüüd olen mina ka parajal määral omadega segaduses, aga nii see filmimõte minu jaoks kajastus ja seetõttu ma ei tormanudki vihaselt kinosaalist välja, vaid vaatasin filmi
lõpuni ja seisin pärast seda veidi aega täiesti mõttetühjana Solarise fuajees.

MIS JUHTUS EDASI?

Vaimustuses solaariumiklientide tuhin,pöff ja hundiulgumine.
Keldrikorrusel oli just olnud juturing miskisuguse jalgpallifilmi teemal, kus tugitoolides istus igasuguseid tegelasi, kellest ainukesena tundsin ära tössakama
jalgpallionu, kes pidevalt etv jalgpallistuudios pärast mängu toimunut kommenteerib. Moderaator lausus iga tugitoolisistuja töökoha, jalgpallionu kohta öeldi töötu, ainukese naise
kohta tugitoolis öeldi ilus.
Mida lähemale ma bussipeatusele jõudsin seda huvitavamaks ümbritsevad inimesed ja olustik muutus. Ma kandsin justkui prille,
mis näitasid inimesi püha Tõnu õhkkonnas.

Seisin ja ootasin bussi, üsna minu lähedale tulid seisma mees ja naine. Mees kandis musta mantlit ja soni ning tema näos ja olemises
oli midagi väga pühatõnulikku. Mees oli üpris Taavi Eelmaa nägu, ta tundus näiliselt rahulik ja kohati isegi naeratav, aga pinna all rusus tõsine mure, kurbus, äng. Naine
tema kõrval oli veidi Tiina Tauraite välimusega, ja oli üsna purjus, räsitud. Ta tuikus ja uuris oma meest, ühel hetkel nagu näris mehe kallal, samas naeris oma mehe üle
aga ta näos kajastus sügav mure mehe pärast. Ta küsis, et miks mees midagi ei räägi, mis mehel viga on, aga mees naeratas vaid kurblikult, vaatas minu poole ja mina eemaldusin
veidi, et mitte jätta muljet, et kuulan neid pealt. Naine istus märjale äärekivile ja vaatas silmadega olematusse. Siis tõstis pilgu ja selles oli ükskõiksus kõige
muu vastu, oli ainult soov teada saada mehe murest ja kui ta uuesti suu avas, et rääkima hakata, astus paari juurde üks kolmas sarvprillidega mehike, kes tõi
valitsevasse ängi veidi kergendust, aga samas nagu astus mehe ja naise omavahelise probleemi vahele, nii et kumbki ei saanudki oma asju selgeks rääkida. Naine lihsalt vaatas
aeg-ajalt mõlemat meest ja vajus jälle mõttesse, tema mees aga püüdis sarvprilli juttu kuulata. Läksin bussi peale.

Bussis seisis ja hoidis piletiaugustajast kinni toosama jalgpallionu, kes äsja Solarises jalgpalliteemadel oli arutanud. Tahtsin piletit augustada, aga tema käsi oli agustaja peal, alles siis,
kui ma talle silma vaatasin, tõstis ta oma töntsi käe augustajalt ja toetus mujale. Töötu jalgpallitreener sõitis kuhugi, aga kuhu, kelle juurde? Kas põhjamaa inimesed ongi nii rusutud? Kas seetõttu
ongi meie filmid nii raskemeelsed ja segadust täis? Kas siis kliima tõesti teeb põhjamaa rešisööri maailmanägemise kuidagi depressiivsemaks?

Kuskilt tulid peale kaksikud mehed, kellest ühte ma olen kuskil näinud. Väga tuttav oli. Näinud olin ma kaksikut, kelle põsel polnud suurt sünnimärki, või oli see hoopis
tahmaplekk. Mehed püüdsid koos ühele istmele mahtuda, justkui oleksid nad üks inimene, siiski, ühel oli sünnimärk põsel.

Ühel tüdrukul olid suured karvased roosad kõrvasoojendused.

Üks tüdruk vaatas mind terve tee kurja pilguga ja bussist väljunult saatis õuest veel ühe altkulmuka.

Pool sõitu oli bussi nurgas seljaga üks punase sulejopega kogu, kes rääkis käreda vanamehe häälega, kui ta mahaminemiseks ümber pööras, selgus, et tegemist on naisega.
Naise silmades oli õudu, kui ta uduvihmasesse õuepimedusse astus.
Hommikul ei viinud ma niisamuti häält ja kuju kokku. Siis istus minu taga üks vanamehehäälega tüüp, kes rääkis läbi telefoni
tõsist juttu mingitsorti naisterahvaga. Ta rääkis sellest, et ta ei ole kunagi hoolinud oma välimusest, vaid peaasi, et mugav oleks, et lapsed tulevad
siis kui tulevad, et ta ei vaata endast nooremaid, et ta ei mõtlegi sellistele asjadele. Kui teda lõpuks nägin, oli tegemist suures heledas sulejopepambus noormehega,
kelle kulmud dikteerisid ülejäänud nägu.


Kõik need tegelased justkui sobituksid filmi: "Püha Tõnu kiusamine". Elu film, filmielu!


See selleks!

Ehe

Üks reklaam peibutas meid ostma (ei mäletagi enam mida) sõnumiga: Jõulude ajal ei tohiks ükski inimene üksindust tunda. Mäletan vestlust ühe kitarristiga jõulurahu teemal. Ta nimetas Jõule ajaks, mil Maailm nõuab inimestelt rõõmu ja rahu tundmist. Tema aga muutuvat hoopis rahutumaks ja nukramaks (sain sellest väga hästi aru). Täna Tallinnas jalutadest vahtisin kõike seda ilu, mis muudetakse vajaduseks. Et ongi selline aeg, mil kõik on äkitselt ilusam. Kõike ehitakse rohkem. Ja vaata siis ette, kui sellisel ajal üksindust tunned. Sest kurbus juhtub siis suuremaks kui tavapäevane kurbus. Sest sinult on nõutud rõõmu. Selle puudumine tekitab aga süütunde, millestsaab kurbus.
Kõik, mis on ilus, on tavaliselt turvaline. Ma mõtlen, et tekitab meis säärase enesega turvalise olemise. Või annab meile Maailm säärase arusaama? Et kõik, mis on ilus, on turvaline. Ning kui sa ennast äkki turvaliselt ei tunne, ei mõista sa ka nõnda tugevasti ilu. Seetõttu ka Jõulud- on suurema turvatunde otsimise või igatsemise aeg. Ning kui hakata siis sellele igatsusele elama ja jõudu andma, jäävad jõulukaunistused meie ette õrritustena. Sest need Peavad meile ilu tähendama. Aga meie teame vajada midagi rohkem. Kas on see igatsus miski Maailma toodang või siiski vaid meie enda inimlik osa?
Ükskõik kui vähe on meil aega või kui vähe meist hoolitakse või kui palju oleme väsinud... siis Suurele Päevale tuleb läheneda armastades. Selle võib unustada, kui kuusel rippuv muna meid nägema paneb puuduvat. Tean. Aga kõigest muust olulisem on see, mis tuleb seest ja inimesest ja kui ka Mina pole olemas, siis sellest ausast, mida võime endale kinnitada, et armastame. Kait, sellest saabki Suur Päev!
Ja siis tänan Uku Uusbergi, kes hoolimata tagamaadest ning olnud ajast või aja olematusest Vanemuises lastetükki lavastades, ei jätnud armastust maha.. armastust üles tegemata!
Võin sissekande lõpetada kuidas tahes, sest see on minu Oma. Nii ei soovi ma, et te üksindust ei tunneks... tundke ikka, kui tunnete ja hetk nii nõuab. Minge selle tundega lõpuni välja ning laske ta vabalt olla, kuni leiate miski, mis teist endast alguse saab. Ütelge ennast nii, et seest tahab lõhkeda. Armastus on see... igatahes.

LEARI tegemiste AJAKAVA

1. DETSEMBER
2. DETSEMBER
3. DETSEMBER
-kell 11.00 Hellariga vehklemine Von Krahlis
-Mari ja Ott lähevad kell 15 Viljandisse

4. DETSEMBER
-tüdrukud Teeviidal esinemas

5. DETSEMBER
-tüdrukud Raplas Tule-Teel esinemas, Jim jõuab proovi 11:30ks

6. DETSEMBER
-proov kell 14 Von Krahlis

7. DETSEMBER
8. DETSEMBER
9. DETSEMBER
10.DETSEMBER
11.DETSEMBER
12.DETSEMBER Ott 13.00 - 17.00 Nõmme muusikakoolis proovis.
13.DETSEMBER
14.DETSEMBER Otil "Hääl Jääl" kontsert Karki Nuias 19
15.DETSEMBER Otil "Hääl Jääl" Glehni lossis kell 20
16.DETSEMBER Otil "Hääl Jääl" Rakveres kell 19
17.DETSEMBER
- Mari, Ott, Loore, Maili ja Kirsti Tartus

18.DETSEMBER
19.DETSEMBER
20.DETSEMBER
21.DETSEMBER
- Jim jõuab hambaarsti juurest ~11:30.
- Mari, Ott, Loore, Maili ja Kirsti alates kell 15 No99 teatris proovis

22.DETSEMBER
23.DETSEMBER Otil "Hääl Jääl" kontsert kell 19 Türil
24.DETSEMBER
25.DETSEMBER
26.DETSEMBER
27.DETSEMBER
28.DETSEMBER
29.DETSEMBER
30.DETSEMBER
31.DETSEMBER
1. JAANUAR
2. JAANUAR
3. JAANUAR
4. JAANUAR
5. JAANUAR
6. JAANUAR
7. JAANUAR
8. JAANUAR
9. JAANUAR
10.JAANUAR
11.JAANUAR
12.JAANUAR
13.JAANUAR
14.JAANUAR
15.JAANUAR

Aken

Kui Lossi 9-5 maja aken südaööl sisse löödi , haarasin mina telefoni ja helistasin politseisse - öeldes , mina olen Kait Kall , võite googeldada kui tahate , ma olen normaalne mees. Hetk hiljem vaatan siis teisi mehi - Vallol on keset tänavat uisud käes , Raidul moosipurk , Imre istus politsei bussi. Algas jälitus , kuna me teame täpselt kurikaela mõttetegevust , saime Raiduga ühe mehe kinni. Aga kui ma seletasin Imrele kuhu politseiga tulla , pani poiss jooksu. Lõpptulemus , moosipurk läks käiku - Rait mudane , õrnalt verine ja Kelm politseibussis ning saime koos politseiga aknast rõõmsalt pilti teha. Ööd on siin mustad !

Ma näen juba kõikjal Kuningas Leari.

http://www.youtube.com/watch?v=IQR9bw-4R08

Lugu esitavad Narr, Kent ja Cordelia

Marionile juubeliks

***

Eile ütles üks tüdruk , et ta tahaks kõigil meestel peast kinni võtta ja nad peaga vastu seina või maad lüüa. Ta lausus seda vihaga ja läbi pisarate. Tegelikult tahtis ta seda inimest kallistada , kes talle just haiget oli teinud. Ning sellises olukorras ei oska kuidagi aidata ja arvatavasti pole vajagi , sest see tuleb läbi põdeda nagu gripp. Ma ise maadlen kah selle haigusega – suutmatus toime tulla olukorraga ja ma vist kohe kohe lähen seest lõhki ning ma ei saa aru , mis toimub. Ja ma tundsin , et ma tean mida see tüdruk tunneb , kindlasti ei teadnud , aga vähemalt tundsin , et tean. Kell oli siis umbes pool neli öösel. Tundub , et öösiti on inimesed avatumad , siiramad ja tunded pritsivad seest välja. Nii head kui halvad. Ja siis ma lähen närvi kui kuulen , suitsuruumis , et Egon sai peksa , sest läks sõbrale appi ja tahtis tüli lahutada. Ma ei tea kes on Egon , aga mul on temast kahju. Tegelikult ei ole see ju üldse minu probleem , aga miks ma siis ärritun ? Aga kodu poole jalutades on mul kuidagi hea tunne , et ma saan osa teiste inimeste tunnetest ja emotsioonidest. Ja ka minule on viimasel ajal külge hakanud komme olla õnnelik. Ja siis ma mõtlen , et nii ongi , üks silm nutab , teine naerab. Ja see ongi ilus. Naer läbi pisarate ; nutt läbi naeru.

Teatavat sorti maailm

Nagu Aki rääkis mulle ja Otile teel Tallinnasse, on meil keha selleks, et võimaldada oma karmal edasi õppida. Iga inimene tuleb taevast, tema keha kaob, aga inimene ise on sama- valgus.. tema karma on see, mida ta on kandnud kõiksuse aja. Ja elus me õpime paremaks saama. Kui meil aga ei õnnestu õppida ja kasvada suuremaks, satub meie karma madalamale tasemele. Ja paha inimene läheb põrgusse, kus ta viibima peab aastasadu, et uuesti taevasse saada ning uuesti sündida ja õppima hakata. Nii oleme me kõik tegelikult õed ja vennad, sest meie karmad on igavesti olevad ja liiguvad üheskoos ning valivad enesele ise vanemad, kellede perre sündida. Selle jutu peale ütlesin Akile, et see idee on väga ilus. Loobumine sellise idee järgi tähendaks siis õppimisest loobumist. Sest me jääme igavesti alles. Küsisin Akilt, et kuidas siis tulla toime lõpmatu kurbusega.. ta ütles, et tuleb lihtsalt mõista, millest kurbus tekib. On aga inimesi, kes ei oska ega tahagi mõtelda sedamoodi tõsiselt enese kasvamisest.
Kirjutasin selle algselt Jimi postituse kommentaariks, aga kuna jutt tuli pikk, lisasin selle uue postitusena. Läks korda mulle tookordne Jimi lugu sellest Teatavat Sorti Mehest. Kuna ma ka ise pikki nädalaid (vahelduva eduga) õnnetu olin, siis tegi see jutt mulle seetõttu haiget, et kuidagi vist ootasin kusagilt lootuse tulemist, aga Jimi mõtisklus ei olnud just lootusest tulvil. Ma mõistsin seetõttu pettumise tunnet (kui nii võib sellast Jimi tunnet nimetada) hästi, olin aga oodanud kõikjalt head (mida ma aga äkki enam kusagilt kätte ei osanud saada. Hiljem sain aru, kui lollisti tegin, et kusagilt mujalt peale iseenda lahendust otsisin). Mõtelda saab aga igate moodi. Ning oma teadvuse avardudeski saab uue info kuidas tahes enesele vastu võtta. Aki elab ilusas ilmas, sest tema teab ennast teadvat ning on leidnud rahu, nii mulle tundub. Ning uskuda midagi päriselt ja hoida oma väge, on suur õnn. Õnn, mille poole vist liigume kõik. Võime ka teispidi elada. Vihata kõike ja puksida elule vastu. Elu võib meile jaotada hetki, mil mitte kibestuda näib võimatu ja noid hetki tuleb kindlasti, kui kaotame headuse tunde ära. Aga see vist elu ongi.. otsida Oma usku, mis kasvataks ja teeks head ning püüda seda hoida ning kaotades jälle taastada. Kaotame nii kui nii jälle. Aga siis õpime jälle ja leiame jälle. Kõik on ainult tänane. Ja kibestumus ka. Homme on miski muu. Ja nagu Akigi kõneles.. on kõik igaveses muutumises. Seega.. kõik, mis teeb haiget, on lihtsalt uus muutus, millega me pole veel harjunud.
Esmaspäeval ärgates, tundsin oma kurbust ja ängi edasi, pidasin ennast endiselt haigeks, siis aga tegin enesele ootamatult valiku- olla kõigest üle ning hakata lambist naeratama (säärast valikut ei tee ma mitte tihti, sest enamasti istun oma ängi otsas ning ei taha sealt nimme alla tulla, tootes sellega ängi ainult juurde) Nii ma sundisin oma näo naeruks laiali ning tervitasin kõiki teadlikult rõõmumaigul. Isegi meditsiinis räägitakse sellest, et naeratus petab organismi ära ning hakkab tootma õnne hormoone. Ning nõnda see on. Ma ei uskunud, et nõnda lambist on võimalik õnnelikuks hakata. On küll, raisk. On võimalik hakata lambist nägema asju teisiti, mõtlema teisiti, uskuma teisiti.
Aga hell võib tõesti olla. Sest valu sünnib ainult läbi ilu. Kui me ilu tõeliselt kohtame, sünnib sellest valu. Aga valu kohates saab looduks ka uus ilu. Nii on hellalt ja valusalt elamine kohutavalt ilus. Ja tegelikult suurte asjade alguseks.