Heimar ütles: http://hoiaeestimaapuhas.blogspot.com/2010/02/kuningas-lear.html

See postitus lihtsalt polnud mõeldud siia... mitte et mul oleks midagi varjata, aga nii ei ole ikkagi õige. Minu jaoks.

Postimees/ 3. veebruar 2010

Tudengid panid Leari karnevali sisse

UUS LAVASTUS
„Kuningas Lear“ William Shakespeare
Lavastaja: Peeter Jalakas
Muusika: trupp, juhendaja Loore Martma
Kostüümid: trupp, juhendajad Marion Undusk ja Anne-Mai Heimola
Osades: Peeter Raudsepp ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lend

Esietendus 30. jaanuaril Von Krahlis

Eva Kübar
eva.kybar@postimees.ee


Kui tekib vastupandamatu tahtmine klassikalist teksti tänapäevasesse vormi valada, sirutuvad sõrmed tihtipeale esmajoones Shakespeare järele. Kena kokkuhoid autoriõiguste pealt ning rohkem kui 400 aasta pikkune ajaline distants, mis annab illusoorse vabaduse ja ilma igasuguste piirideta tunduva mängruumi. Eriti kui eesmärgiks on olla võimalikult autorikauge, nagu käesoleval juhul.
Lavastust reklaamib end millegipärast popkunstiikooni Andy Warholi ilmselt ühe kuulsama, Campbelli tomatisupi purgi kujundiga, mida Warhol kasutas oma erinevates töödes läbi kahe aastakümne.
Sellesama tomatipurgi kohta on öelnud üks postmodernistliku kunsti lipulaevu, Marcel Duchamp: „Kui sa võtad Campbelli purgisupi kujundi ja kordad seda 50 korda, ei ole tekkiv kujutis enam huvitav. Huvitav on kontseptsioon, miks sunnib sind panema 50 purgisupi kujundit lõuendile.“
Kandes Duchampi tsitaadi üle Viljandi Kultuuriakadeemiast võrsuvate näitlejate „Kuningas Learile“ võiks mainida, et tekstist kaugenemine, vabad ja tihti üllatavalt teravmeelsed assotsiatsioonid, eklektilised kostüümid kogu värvigamma ulatuses, nali, karneval ja kabaree on küll nauditav kuid kohe algul kerkiv küsimus „miks“ jääb siiski lõpuni selge vastuseta.
Viimastest vabameelsematest Shakespeare-tõlgendustest Eesti teatris meenub NO99-s Jaan Toominga ja Anne Türnpu tehtud „Macbeth“, mis oli kogu kiruvast kriitikast, mõningatest näitlejatehnilistest probleemidest ning etenduse kiirest kadumisest mängukavast hoolimata siiski väga tugev Toominga mekk juures. Mida võib armastada või vihata.
„Kuningas Lear“ jääb meelde eelkõige kui mahlakalt esitatud tudenglik eklektika. See on väga visuaalne lavastus, esineb mõningaid väga nutikaid kujundeid ja tabavaid viiteid näiteks endistele Learidele ning loomulikult tõmmatakse Von Krahli teatrile kohaselt keegi lae alla rippuma ning imetakse mõned teised kodanikud lihtsalt lavalt minema. Tudengid on eranditult väga heas füüsilises vormis ning õnneks ei tööta ka kostüümikunstniku kontseptsioon ilu eksponeerimisele vastu.
Kellele Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni tõlgitud „Kuningas Lear“ tuttav, siis ei tekst ega ka selle esitamine suurt üllatusi ei paku, küll aga Loore Martma juhtumisel tüki sisse saanud täpsed muusikalised sutsatused. Kuni väga lõpuni välja muide.
Samas tuleb aga tunnistada, et see Peeter Jalaka käe all komöödiaks vormunud Shakespeari suurimaid tragöödiaid suutis siiski üldjoontes jääda hea huumori piiridesse ega kiskunud labaseks jandiks, vaid balansseeris enamasti peenelt selle kuristiku piirimail. Ainus küsitavus on ehk õppejõud Peeter Raudsepa üles astumine kuninglikus peaosas, mis annab kogu lavastusele juurde mingi õela konnotatsiooni, mis samas tervikut ei tervita.
Enne on sama Viljandi kamp laval esitanud mõningaid katkendeid „Vendadest Karamazovitest“ Kristian Smedsi juhtimisel. Taas klassika tugeva lavastajakäpa all. Kui nüüd spekuleerida, siis tundub, et järgmisena tahaks küll näha ka sellelt nö Krahli kursuselt (mille üheks kreedoks, nagu mäletan paari aasta tagusest vestlusest Jalakaga, on panna noori iseseisvalt ja isepäiselt mõtleme) midagi täiesti uut ja läbinisti oma. Tantsida, laulda ja paroodiat teha nad oskavad, seda me juba teame. Nüüd tahaks veel desserti ka – näha, kes nad ise on, rebida parukad peast ja kottpüksid jalast ning uurida, mida nad mõtlevad. Äkki siis kevadel kunagi?

Eesti Päevaleht / 2. veebruar 2010

Viljandi tudengite „Kuningas Lear” Von Krahlis: palju sädet, vähe leeki

Peeter Jalakas laskis Krahli-kursuseks ristitud kollektiivil tra­göödia jandiks muuta.

Kaarel Kressa 02. veebruar 2010 08:00

Teie nimi
Teie e-post
Sõbra nimi
Sõbra e-mail
Teade

Pillidega näitlejad Shakespeare'i dekonstrueerimas – kitarrist Ivo Reinok ja bassimees Jim Ashilevi kippusid teisi kogu tüki vältel varju jätma. Foto: Peeter Jalakas (Von Krahl)

Viljandi kultuuriakadeemia teatriharu 8. lennu Shakespeare’i tõlgendus ei üllata, sest kõik, mida ühest värskete näitlejate Krahli-tükist oodata võiks, on siin olemas. Lustlikest noortest ümbritsetud õppejõud Peeter Raudsepp mõjub Leari rollis tõeliselt tüütu vanamehena, kelle kurb saatus on tema käitumise poolt ette kirjutatud. Kuningale kaasa tunda oleks raske, sest Peeter Jalaka kokkupandud ning reipa muusika (pille mängivad näitlejad ise), hoogsate tantsunumbrite ja nõ­medate kostüümidega ehitud lavastus paneb selgelt rõhku huumorile. Jantlikult lahendatakse sellisedki stseenid nagu Gloucesteri (lootusetult nooruslik Tõnis Niinemets) pimedaks torkamine. Noortepärasust aitab rõhutada Hannes Villemsoni ja Peeter Volkonski asjakohaste roppustega varustatud uustõlge.

Jantlikkus ongi tüki suurim probleem. Süüdi võib olla mu loomuomane tõsimeelsus, mida süvendas sisu ja vormi vastuolu põhjustatud segadus, ent „õigetes kohtades” kaasa naerda oli väga raske. See, et aluspükstes ning tordiga kokku määritud näoga Edgar (Ott Kartau) vaatajad huilgama pani, on vahva, ent oskus nende silmi samade vahendite abil veekalkvele sundida näitaks juba talenti. Tegelasist suutis traagilise ja koomilise vahel edukat tasakaalu hoida vaid narr (Jim Ashilevi), kelle roll autoril selleks mõeldud oligi. Kiita tuleks ka etenduse kurikaela: Gloucesteri teine poeg Edmund (vist Kurosawa „Rani” mõjul jaapanipärastes rõivastes Ivo Reinok) saab ohtralt ruumi ning kõige lahedama rolliga õnnistatud näitleja ei tee sarmika lurjuse marki täis.

Särasid vaid noormehed

Lavastuses oli ägedaid visuaalseid kujundeid, nagu või­mu­piruka aset täitva kreemitordi kallale sööstvate näitlejate parv või tühermaal matkavat Leari ja narri kimbutav torm. Aja edenedes hakkas tükk paraku väsitama ning tundus, et mõnd Shakespeare’i komöödiat olnuks sama seltskonna esituses põnevam vaadata, eriti juhul, kui nad suutnuks selle tragöödiaks lavastada-mängida.

Kindlasti sobinuks paremini rohkemate naistegelastega tükk, sest praegu said võimaluse särada peamiselt noormehed. Neidudest vedas vaid Reganit kehastanud Mari Pokinenil, ainsal õdedest, kelle rolli ei „duubeldatud”. Regani surmaeelne laul oli kogu näidendi heliriba parim osa ning paigutatud täpselt selliselt, et aidata kriitikut tüki suhtes lepitada.

Lõpus on laval ohtralt laipu, tegelikult isegi veidi rohkem kui näidendi autoril kavas. Pakutav lõppmoraal mõjub hästi ja vaimukalt – sest mis moraalseid järeldusi sellistest tapatalgutest teha? Kõik on ju jumala p****s, mis kõnesid sa ikka pead.

Shakespeare

„Kuningas Lear”

L: Peeter Jalakas

O: Peeter Raudsepp ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna teatrikunsti 8. lend

Esietendus 30. jaanuaril 2010

Äripäeva lisa Puhkepäev / 22. jaanuar 2010

Tudengite tragöödia Von Krahli teatris

22.01.2010, 11:27

VonKrahli kursus ehk TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna teatrikunsti 8. lend, kelle õppe- ja praktikabaasiks on Von Krahli teater, etendab oma esimese suurema lavatööna Shakespeare'i "Kuningas Leari".

"Kuningas Leari" toovad lavale teatritudengid, kes on Von Krahli Teatris sessiooniti rakendusõpet saamas käinud juba 2007. aasta sügisest. "Kuningas Lear" on nende esimene suurem avalik etteaste laiema publiku ees.

Näitlejad toovad noorusliku värskuse

Lavastaja Peeter Jalakas rõhutab, et tegemist on tudengitega, kel publikukogemus puudub, "ent sellest süüta olekust saavad vähemalt osad neist nüüd lahti".

Ja lisab: "Ma olen nende üle päris uhke. Oleme neid Von Krahli Teatri ja Viljandi Kultuuriakadeemiaga kahasse paar aastat õpetanud ja mul on tunne, et neis särtsu on. Muidugi ei maksa neilt oodata elukogemusel põhinevat näitlemisoskust, aga nooruslikku värskust pakuvad nad kindlasti," kiitis lavastaja noori näitlejaid.

Esimene tõsine proovikivi näitlejatele

Nimiosatäitjana astub "Kuningas Learis" üles lavakunsti õppejõud Peeter Raudsepp, kes on olnud koos Jalakasega nimetatud kursuse üks juhendajaid. "Võrreldes rollitegelase vanusega on ka Raudsepp noor mees, aga ta on heas vormis ja usun, et see on põnev valik," arvas Jalakas.

Põhjuseid, miks ta lavaletoomiseks just "Kuningas Leari" valis, oli Jalaka sõnul mitu. "Esiteks oli plaanis võtta mõni klassikaline n-ö sabaga lugu, mis oleks näitlejatele paras proovikivi, teiseks seostub selle näidendi sisu väga hästi praeguste oludega. See räägib ühe perioodi lõpust inimkonna ajaloos ja mulle tundub, et just praegu mõjub see väga aktuaalsena," selgitas Jalakas.

Äng ja tõsidus Von Krahli lavalaudadel

Lavastaja sõnul kantakse näidend ette suhteliselt klassikalisel kujul. "See on väga autoritruu. Praktiliselt nii, nagu see raamatus on, me ta ka ette kanname. Teksti oleme küll natukene kärpinud, aga üsna vähe," rääkis lavastaja, kes loodab, et kogu äng ja tõsidus, mille näidendi autor sellesse kord sisse kirjutas, tuleb Von Krahli laval uuesti esile.

"See on iseasi, kuivõrd paljud klassikalistest tragöödiatest tänapäeval üldse tõsiseltvõetavad on - märgisüsteem on vahepeal niipalju muutunud - kuid me püüame, et see algne impulss seal säiliks, aga noh - eks nalja saab ka," teatas Jalakas.

Lavastaja sõnul on esimene sihtgrupp, kellele etendus on suunatud, publik, kes Von Krahli Teatris ikka käib. "Suure tõenäosusega pettuda ei tule," arvas Jalakas.

Mari Hiiemäe

Puhkepäev

Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen / 5. jaanuar 2010

Üllatus: Von Krahli kursuse punk klassika

Autor: Margit Tõnson (05.02.2010)

Andrus Noorhani

Shakespeare’i “Kuningas Lear”

Lavastaja Peeter Jalakas. Mängivad Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Kirsti Villard, Siim Sups.

Esietendus 30. jaanuaril Von Krahli teatris.

Laupäeval näitasid Viljandi Kultuuri­akadeemia 8. lennu, nn Krahli kursuse tudengid, mis neil Eesti teatripildi rikastamiseks pakkuda on. On nii mõndagi. Kuigi Shakespeare’i ”Kuningas Lear” on vägivaldne võimuvõitluse lugu, pikitud reetmiste ja intriigidega, ei soostunud nad kohusetruult tragöödia poolt kehtestatud reegleid pidi roomama, vaid astusid uljalt ettemääratuse vastu lavastuse enese piire nihutades.

See, et nad sisemiselt heaks ei kiida, et põlvkonnad niimoodi üksteise vastu pööravad, vend venda reedab ja isa tütreid neab, paistab ka tagumistesse ridadesse ära. Nemad on pigem kuninga narri kui raevuka kuninga meelt – nemad ihkavad rääkida tõtt, isegi kui selle eest peksa saab. Ja nad on kuninga ainsa ausa tütre meelt, kes pugemisest paremaks peab südamesiirust, kuigi see ta kaasavarast päris ilma jätab.

Mulle tundub, et suurem osa neist on inimesed, kes ei näe end “selgepiirilisena”, kui laenata ühe nende kursusekaaslase, Jim Ashilevi väljendit. Jimi narriroll leiab saalist pidevalt elavat ergutamist – multimehel fännidest ilmselt puudust ei ole. Jim Ashilevi on varem lõpetanud Tallinna ülikooli audiovisuaalse meedia, kirjutanud näitemänge, juhtinud telesaateid ja lobisenud filmidest raadiosaates “Kinoteek”. Viljandis õpib lavastamist, nagu ka Loore Martma ja ­Marion Undusk. Loore Martma oli “Kuningas Leari” valmimise juures lavastaja Peeter Jalaka assistendiks ning astub etenduses üles eri muusikalistel instrumentidel. Teda on Ekspressi veebilugeja näinud näiteks mängimas ­Ragne Mandri lühifilmis “Väike puust linn”.

Silma jääb ka Mari Pokinen, kes juba läinud suvel tegi toreda rolli Kristjan Üksküla vabaõhulavastuses “Kiivad armastajad”. Pokinen laulab ka – kuula myspace/pokinen. Ragne Veensalu mängis aga peaosa noortefilmis “Kuhu põgenevad hinged”.

Lavastuses kasutatakse Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni mahlast tõlget (‘’vitud lendavad kui sääsed, kus sa, türa, ikka pääsed”), ja suhtutakse pühasse pärandisse elutervelt, mõnusa muigega huulil.

Peeter Raudsepp Learina mängib noortega tugevas kontrastis – koolkondade maneeride vahet on lavastaja Peeter Jalakas ilmselt meelega rõhutanud. Laul, tants, võitluskunstid, pillimäng, punk-attitude – ilma nende oskusteta jääb näitleja tänastes karmides konkurentsitingimustes hätta. Kohati paistab mõne noore mängust küll ka ebakindlust, mis poosiga kiiresti kinni kaetakse. Kuid igaüks vajab aega.

Keda seekord laval ei näe, aga kelle käsi on olnud mängus kihvtide tablettidega tikitud kostüümide valmimises, on samuti lavastajaks õppiv Marion Undusk. Tema on seni kunstnikuna teatri- ja filmimaailmas askeldanud. Hetkel valmistab ette oma diplomilavastust. Andrus Kiviräha “Kaelkirjaku” esietendus on juba 24. märtsil Rakvere teatris. Jään huviga ootama.

Kõik me oleme tulnukad kosmosest

"Suht OK" ei ole piisav.

On kõige armumine.

Ööd on uhked. Kui magama ei lähe ja vahid tulesid, mis toa teevad valgeks, tulevad suured mõtted pääle. Ja kui voodisse heites und ikka ei tule ja linn kumab endiselt tekile, kui siis muusika paned mängima, mis aastasse 2004 viib tagasi. Ja toob meelde hullumeelsuse, uljuse. Siis tahaks olla jälle kord hipilikult värviline ja igas päevas end karastav.
Nüüd hommik on siin. Nii ööst on välja magatud ning unistusi loov unistamine hajunud on päevavalgusega, mis kellaaja liikumise jälle kammitsema pani.
Me teame seda hetke, mil oleme enesele Suuremad kui iial enne ja pärast. Aga enne ja pärast näitab muutumist. Ja nõnda muutume meiegi. Ning kardame. Ning kaob me enda Suur me enda jaoks. Kaob siis, kui kardame. Ja enam unistada ei julge. Kui lukustame iseenda oma pärise eest. On üks, milleks oleme loodud.. millest unistama peame. Aga kui ära kaob hipilikult värvinile olemine.. vabadus iseendaks olemisele, siis jääme endasse vangi. Siis ilmub vahel kurbus ja igatsus vabaduse järele. Ning isegi teades, et vangistust me elu meile ei paku ja ümberringi kõik lusti soodustab, me oma mõttes jääme orjaks, kui enesele teed ei anna enese täielikuks teostumiseks. Ja see ei pea olema midagi maailmapäästvat ja lõpuni ulatuvat. See on tungi kuulamine. Et ennast alati näha ja uuesti ära tunda. Nii meenus mu 2004, mil öö sai magatud staadionil kõrgushüppe matil... mil öö oli jalutuskäik Tartu Toomemägedes... mil öö oli põgenemine lahtise akna vahelt väljale. Ja kõige armumine. Mõnikord piisab enese meenumiseks ühest ööst, kui und ei ole ja linn paistab tekile. Siis teostame jälle enese armumise ja oleme Suuremad kui iial enne ja pärast.

(ma ei saa enam millegipärast teiste sissekannetele kommentaare postitada)