tribute to loore

mul on ka talvest kõrini.

Unistusest pilvede kohal

Ma loodan, et tuleb tuul ja puhub ä-ä-ära, pilved päikese eest. Ja siis läheb soojaks ja hakkavad jääpurikad tilkuma ning lumi sulama ja inimesed muutuvad õnnelikemaks ja seelikud lühemaks, tänavatele ilmuvad tõukekad-rulluisud (rollereid ei tahaks) ning kevadekuulutajad-mootorrattad ning mätas saab kuivaks, et siis sellel lõbusalt peesitada ning õlut libistada. Ning kasel pungad pakatavad ning muutuvad väikesteks hiirekõrvadeks. Õhk praksub ja naksub, võbeleb ja väreleb. Kõik mahlad on valla ja hing tahaks rõõmust karjuda, kuid kuna ei tea mida, siis Sa vaid ahmid õhku ja naerad - valjult ja tobedalt. Ja ometi kõik saavad aru, kõik naeravad koos. Siis jooksed oma kummaritega läbi suure porilombi, hüpates kõrgele-kõrgele õhku, südames suure sooviga, et Sa enam kunagi ei maanduks, vaid läheksid lendu, et siis kõrge kaarega liuelda koos pääsukestega üle vikerkaare, et näha seda ilu. Mu Jumalanna Loodus laulab! Kogu ilm kaigub sellest muusikast. Ja hing rõkkab!

Millal ma teid nägingi? Üleeile?
Aga MIKS ma siis teid juba nii väga igatsen?
Tallinn on tühjaks jäänud. Enam ei ole mõtet sinna tormata igal võimalikul ja võimatul juhul. Enam ei ole lootust Krahli garderoobis teid kas või ainult viieks minutiks kohata. Rakverest on saanud pelgupaik. Tulge mulle külla. Ma luban, et leian aega teie jaoks.
Armastan!

Tallinnas paistab päike ja mina olen väsinud, aga õnnis kõigist unelusist.
Ilusat sõbarapäeva, mu Valentinid ja Valentiinad, mu armastatud!

ausus

kokkuvõtteks tahaks öelda, et ma armastan oma elu ja inimesi selle sees.

Sirp / 12 .veeruar 2010

Death is not the end
Kairi Prints 12.02.2010

„Meie parimad ajad on möödas. Salasepitsused, valskus, reetmine ja kogu see laastav märul jälitab meid painavalt kuni hauani.” (Shakespeare)

Viljandi kultuuriakadeemias õpib Von Krahli kursus, kooli 8. lend. Kaks Peetrit, Raudsepp ja Jalakas, juhendavad ja ka mitmed Krahli näitlejad löövad noorte harimises hardalt kaasa. Nüüd jõudis kätte aeg noored esimest korda lavale lasta. Ei mingit ettevaatlikku algust, kohe ikka William Shakespeare ja „Kuningas Lear”. Vana-Briti kuninga mantli tõmbab ülle Peeter Raudsepp ise ja tudengitest saavad tütred, nende mehed ja muud asjapulgad, kes tapetakse etenduse lõpuks, nagu võib veidi etteruttavalt, kuid etteaimatavalt tõdeda, kõik peaaegu viimseni maha.

Kes kõige rohkem armastab meid veel?
See helde anni saab, sest teenind ära
ta kiindumus on selle.

Kes Leari looga kursis pole, nendele kulub enne vaatamist väike meeldetuletus ära. Lühidalt siis: on üks kuningas, tal on kolm tütart. Tahab oma riigi nende vahel ära jagada nii et, mida suurem on kellegi armastus isa vastu (tegelikult: mida paremini keegi pugeda oskab), seda suurema tüki saab. Noorim tütar Cordelia (Ragne Veensalu või Katre Kaseleht) on liiga ülbe ega saa üldse midagi – ainult pagendatakse Inglismaalt ja Prantsuse kuninga abikaasaks. Vanemad tütred Goneril (Liis Lindmaa või Maili Metssalu) ja Regan (Mari Pokinen) on juba varem mehele saanud, vastavalt Albany ja Cornwalli hertsogile (Siim Sups ja Madis Mäeorg). Tegelasteks on veel Gloucesteri krahv (Tõnis Niinemets), tema poeg Edgar (Ott Kartau) ja sohipoeg Edmund (Ivo Reinok), kes krahvi päranduse saamiseks kurje plaane sepitseb, Kenti krahv (Kait Kall), õukondlased, kuninga narr (Jim Ashilevi) jt. Käib suur susimine, intriigid ja vandenõud, vehitakse mõõkadega ja torgitakse silmi välja. Sõda on ka, võimuprobleemid, identiteediprobleemid.

On ka kahetsust, leppimist – kuningas ja Cordelia leiavad üksteise veidi enne oma paratamatut hukkumist. Nii et ühelt poolt esitab Shakespeare’i lugu üha (enese)hävituslikumaks muutuva inimese kiire languse mööda allakäigutreppi ja teiselt poolt sellega alati kaasas käiva meeleheitliku katse veel midagi päästa. Lavastaja Peeter Jalakas ütleb ise ka, et „Kuningas Lear” kujutab inimkonna ajaloos ühe perioodi lõppu ja mõjub meie praeguses ühiskonnas väga aktuaalsena. „Hävitamine” ja „päästmine” on tõesti märksõnad, mis tänapäeva maailma hästi iseloomustavad. Kas on ajastut, mis oleks neist märksõnadest vaba? Ega vist, kuid kindlasti on olnud aegu, kus need asjad on rohkem tasakaalus kui praegu või kuningas Leari ajal. Muidugi päris nii ekstreemset vastuolu kui barokiaegses ühiskonnas ei oska tänapäeval veel nähagi. Laastavad sõjad ja muud jamad ning kogu selle õuduse kompenseerimiseks korraldatud hunnitud hedonistlikud peod, surm ja elu, kurbus ja lõbujanu niivõrd lähestikku.

Nojah, sel pole võib-olla, jah, suurt vahet kaasaja Kolmanda Maailma ja „särava glamuuri” vastuoluga, aga tänapäeval, tundub, äärmused üksteist enam ei tunne. Või ei taha tunda. Aga üldiselt võib ju tänapäeva maailma vabalt kirjeldada nii, nagu tegi seda Shakespeare rohkem kui nelisada aastat tagasi: ... Saab kogu maailm nuhelda. Armastus jahtub, sõprus mõraneb, vennad kisuvad riidu; linnades mässud, riikides segadused, õukondades reetmised; isa ja poja vahel katkevad sidemed. /.../ Meie parimad ajad on möödas. Salasepitsused, valskus, reetmine ja kogu see laastav märul jälitab meid painavalt kuni hauani. Olgu kuidas on, Shakespeare’i tekstid ongi ju ajatud. Nagu on öelnud Vanemuises mitu korda Shakespeare’i lavastanud Finn Poulsen: tema tekstid ei vanane, küll aga tõlked. Neil Rootsis loetavat Shakespeare’i tõlke kasutusajaks 15–20 aastat.

Nii et üheksa aasta taguse Priit Pedajase „Kuningas Leari” jaoks tehtud Hannes Villemsoni ja Peeter Volkonski uueks tõlkeks oli tookord tagumine aeg (esimene, Georg Meri tõlge, pärineb aastast 1948) ja nüüdseks Von Krahli lavastuseks kehtis „parim enne” veel ilusti. Aga kui Pedajas võttis tookord ropemad kohad välja (mõistetav, ikkagi Draamateater), siis Jalakas lasi need kogu mahlakuses lavale. „Türajüri”, „putsiudu” ja „sitapurujutt” võiksid olla mõned leebemad näited lavastuse kõvemate meeste sõnavarast. Mahla ja elu on selles näidendis tõesti küllaga. Draamateatri laval säras aastaid tagasi kuninga osas Ita Ever ja lendas vesi, Krahli lavastuses särab noorus ja lendab kuninga narr.

Tugev pluss ja kohati ka miinus lavastusele ongi, et seda nooruse energiat pole hakatud tragöödia reeglite järgi painutama. Ei kardeta palagani, vaid tulistatakse Shakespeare’i täie rauaga. Kohati on janti küll liiga palju, näiteks kojaülem Oswaldi karakter on juba tõesti tüütu. Ja kuigi Jalaka lavastused on mulle alati meeldinud, peab vist tema puhul leppima, et alati jookseb keegi põlvetõstet või „jaanalindu”. Ülepingutatud groteski leidub lavastuses veelgi ja ma saan aru, et „meelega” ja „üle võlli”, aga see pole alati tingimata kasuks, teater pole kiiking. Kostüümides pole ka „less is more”-põhimõtet just ülearu kasutatud: tegelaste riided on väga ägedad, uhked ja uhkeldavad, loodud mitte tagasihoidlikult karakteri olemust välja tooma, vaid pigem karakterile väljakutseks. Valmisid need kogu trupi osalusel, juhendajateks Marion Undusk ja Anne-M ai Heimola.

Paljude värvide ja vormide, täispuhutavate vestide ja retuuside juurde on suurepäraseks aksessuaariks tabletilehed õlakutel, revääridel, rindadel ja mujal. Tekitas korra sellise assotsiatsiooni, et kui kaasajal lahendatakse probleeme tihti „tablett alla” moel, siis riiete peale õmmeldud tabletid võiksid sümboliseerida ja selgitada möödunud aegadel valitsenud vajadust probleeme lahendada väljaspool teadvust: kuna keemiat sisse süüa polnud tol ajal kombeks, tuli kõik lahendada „päriselt”, seista vastakuti oma toetajate ja vastastega, mitte vaigistada oma mured väikese tabletiga ja tiksuda rahulikult edasi. Selge ju, et sellist draamat nagu Shakespeare’i tegelased ei viitsi ega oska tänapäeva poolrobotid enam korraldada. Vaatamata inimeste kasvavale tundetusele, suudab Shakespeare ikkagi puudutada ja nutma panna. Kui paljude selle ajastu autorite looming võib vaid kaasaja publikuküünilise muige esile kutsuda, siis Williamil on mingi eriline võti, mis rooste ei lähe. Isegi kui tema tragöödia esitatakse jantlikult, ei saa sellist teksti kuulates rahulikult naeru lagistada. Gloucesteri hertsogi ja tema poja Edgari kurb saatus, mille korraldab hertsogi vallaspoeg Edmund, on südantlõhestav, vaatamata sellele, et hertsog näeb välja nagu tegelane „Vigastest pruutidest” ja Edgar laseb alukate väel ja kreemise näoga ringi. Vürst Albanyst on kahju sellegipoolest, et ise ta ju valis selle vastiku naise endale ja ise ta on selline kelgunöör.

Kuningast on kahju, kuigi, keda muud siis tema saatuses ikka süüdistada saab kui ta enda silmaklappe ja põikpäisust. Ilus on, kui väljatorgatud silmadega Gloucesteri hertsogi eest hoolitseb hulkurhullu rolli taha peitunud hea poeg Edgar. Eriti ilus on, kui enne Leari surma krahv Kent, Edgar ja Gloucester ta elu lõpuni kuningaks kuulutavad. Cordelia leppimine isaga, tänu krahv Kenti kirjale, ei mõjugi nii eriliselt ja jääb lavastuses kuidagi tagaplaanile. Siiski kujunes Jalaka lavastuses minu lemmikuks „paha” tegelane: Cornwalli vürst, keskmise tütre Regani mees. Jälle üks kelgunöör, aga eriti võluv. Rohelistes retuusides, roosas särgis ja küsimärgikujulise kehahoiakuga Madis Mäeorg teeb väga veenva kõrvalosa, tundub üks huvitavamaid näitlejaid Von Krahli kursuselt. Tema jääb ka mingil hetkel kahjuks mõõgale ette ja „ai-ai-ai” läheb kaunilt üle Robert Rodrigueze kuulsast filmist tuntud lauluks „Canción del Mariachi”:

Ay, ay, ay, ay,
Ay, ay, mi amor
Ay, mi morena
De mi corazón

(Vaba tõlge: lallallaa mu armastus, mu tõmmu tibi, mu südame arm)

Väga hea rolli teeb ka Jim Ashilevi kuninga narrina. See muidugi on juba iseenesest huvitav karakter, sest siin ühenduvad veiderdamine ja suur tarkus. Ainult narrid on ausad, see kehtib ilusti ka tänapäeval. Tema on üks vähestest, kes ütleb kuningale sõnu, mis pole niisama pugemine, vaid peidavad endas tõelist sügavust: „Ole rohkem kui näid, sõida rohkem kui käid, karda rohkem kui nead, räägi vähem kui tead” või „Sa ei oleks tohtind jääda vanaks enne targaks saamist”. Tema puuakse muidugi ka üles ja riburada pidi läheb suurem osa tegelastest kõige kaduva teed.

When you’re sad and when you’re lonely
And you haven’t got a friend
Just remember that death is not
The end.

(Kui oled kurb ja üksik ja sul sõpra pole, siis pea meeles, et surm kõige lõpp ei ole.) Etenduse lõpetab Bob Dylani eriti mõnus lugu „Death is not the end” ning muigvel ja muretu ühislaulu saatel jagatakse publikule kätte järgmise lavastuse flaierid. Sest „Kuningas Lear” on esimene osa Von Krahli teatri 2010. aasta lavastuste tsüklist „Põlvkonnad”. Märtsis esietendub „The End” („Lõpp”), mängivad Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa. Huvitav, kas etendus algab The Doorsi looga „The End”.

This is the end
Beautiful friend
This is the end
My only friend, the end.
(See on lõpp,
ilus sõber,
see on lõpp
mu ainus sõber, lõpp.)

Muutlikkusest

Vahel on hea tuju ja kõik tundub hästi. Siis on jälle paha tuju ja siis ei tea kas tahtagi, et läheks heaks, sest kui kõik niikuinii lõpuks kokku kukub, siis pole ju heal mõtet, see oleks nagu vale. Ja siis kui on olnud teiste keskel hea tuju, siis jälle kurvana nende ette ilmudes justkui valmistaks neile pettumuse - alles ju oli kõik hästi....või ise sa ju ütlesid, et kui on paha tuju siis tuleb nii teha...

Mõtlen, kuidas selle tujumuutlikkuse sees toime tulla. See on ju normaalne, et kui me oleme valmis toob elu meile uue ukse, mida avades näeme tohutult võimalusi ja jookseme nagu laps kohe selle järgmise ukseni vaatamata teed. Tee peal on aga oksi ja asju mille otsa komistada. Tark ei kiirusta kunagi. Vahel mõnda asja ei näegi, sest puudub teadmine nägemiseks. Ja see vist teebki kurvaks kui ei märganud mille otsa kukkusid või ei teadnud näha. Aga kunagi pole tagasilangust, alati on uus rõõm suurem , sest on juba nii palju selgeks saanud mille otsa komistamise eest hoiduda. Palju asju ees ei näe. Aga alati on suund selle uue ukse juurde. Igaüks oma teel...

isiklik jazziõhtu

On aeg olla julmalt iseenda poolt. Võtta vastu julged mõtted ning teatada enesele tõtt. Hakata looma maad sellele, mis õnne paljundava olemise aluseks võiks olla. Täna kisun end vähemalt mõtteliseltki lahti sellest, mida ma enam ei vaja. Ja siis tuleb kohalolekuga harjuda ja edasi unistada. Kuni võiduni.
(ai raisk, kuidas mulle meeldib kirjutada ja sedaviisi kaugelt ja iseseisvalt olemas olla. Seetõttu armastan loomist.)

.

Mõelge, et teie pole päris üksi, ja pidage meeles, et Teine Maailm on olemas. On vaid Teine Maailm! See "sõnade ja mõistete maailm" on nimetamismaania perioodis viibivate laste illusoorne maailm. Kannatuste maailm. Inimene on ikkagi ainus, kes teab oma armetust, kindlusetust ja surma. See teadmine ei ole antud vaevaks, vaid selleks, et inimene oleks inimene ja ületaks selle. Pidage seda meeles ja olge rõõmsad, sest aega on vähe. (Uku Masing)

Kirjutamine. Mis see on? Mõtete väljaütlemine iseendale peeglisse vaatamata ja tegelikult üldse suunamata seda kellelegi või sihtmärki valimata välja paisata. Eriti interneti avarustesse kirjutamine. Samas ei saa öelda, et see on välja paiskamine, sest iga sõna ja kirjamärk nõuab läbimõtlemist. Nagu ma eile ütlesin, ma ühtaegu kadestan neid kes seda suudavad, aga samas ei näe ma õiget pointi. Mõned ütlevad, et kirjutamine aitab oma mõtted selgena hoida ning et see avalik on leiab ehk keegi kogemata mõttekaaslase ja avastab, et ta pole oma mõtetega üksi siis maailmas, riigis, linnas, isegi sõpruskonnas. Minumeelest aga mõtlemisest piisab ja olgu, kui ei piisagi, et mõtted jooksevad rappa või omavahel sõlme, siis on ju võimalik need sõnadesse panna, sõnastamine pidi olema pool teed lahenduseni. Aga miks kirjutada ja miks mitte rääkida? Kiri jääb alles, kirja juurde saad tagasi tulla, kiri saab olla anonüümne - tõsi. Aga kiri on ühepoolne ja vastuse saamine ei ole tagatud. Erinevalt suhtlemisest, kui kaks või enam isikut satuvad arutama ühel samal teemal, igaüks saab väljendada oma mõtteid ja igaüks räägib oma kogemustest - kõik toimib nagu kirjaski a g a on parem. Me kõik istume oma mätta otsas ning kirjutades ja üksi mõtiskledes me jäämegi oma mätta otsa kükitama. Ei näe sellest üle ega ümber, aga rääkimine aitab meil kõndida teiste kingades. Näha maailma teisest perspektiivist. Seda saab teha, kui ollakse aus. Ja enamasti eeldatakse, et teised on ausad, samas ise seda olemata. Minu retsept eluks on, et julgeda suhelda ja ausalt. Maskid, mida me ühiskonna tõttu endale ette maname on kahjuks seestpoolt võitatud happega, mis söövitab me ihu kui ka hinge. Ja veel üks mõttetera: inimene olla on inimlik. Aga inimene on nõrk, hädine, muutlik, ebakindel, ja üksi hätta jääv elukas. Niisiis seda mõistes peaksid pooled probleemid haihtuma. Keegi ei peaks pingutama ennast lõhki, et olla veel parem, targem, tugevam. Ja keegi ei tohiks seda tugevust eeldada kellestki teisest. Stampnägudega betoonnäod, kes ei julge olla ausad - on tegelikult need kõige nõrgemad ja hädisemad olevused. Julge olla aus, julge olla nõrk avalikult ja teiste ausate inimeste toel üheskoos ausalt, tõeliset tugevaks saada. See võiks olla meie ühiskonna eesmärk.

Selline mõtteke minu esimeseks postituseks siia. Kokkuvõtteks eilsele vestlusringile.