Liina Unt Kultuurikaja saates laupäeval. Viimased pool sentimeetrit ja tervitused Karamazzov famiiliale.

http://heli.er.ee/helid/1341231.mp3

Uus

Reedel, 23.aprillil kell 23.10 juhtus minu maailmas miski, mida väike Mari pealt nägi ja nüüd uskuda püüab. Elu käib imeliselt!
Näeme varsti!

Jälle tants Mari laulule

http://www.youtube.com/watch?v=rJ5aHeps2is

Ma tänan.

Seda ilu, mis saabub, kui energia jookseb ühte kohta paika ja loob midagi äkitselt suurimat, peab iseendas hoidma. Eile õhtul kärutasin tühja kohvriga mööda munakive kodu poole. Olin viinast purjune ja energiast joobnu. Oli olnud etendus ja me olime jäänud kauemaks, olime lamanud saali põrandal ja muusika mängis ja Smeds tõmbas mu mütsi mulle silmile ja sõbrad olid seal ja Kirsti oli purjus ja hobusele tehti lõplikult lõpp ja toostid üteldi ja pandigi päris punkt millelegi, mis oli oh kui igasugune ja aina uhkem. Sain teilt eile väga palju. Me ise olime väga palju, tundus mulle. Tundus isegi veider, et inimestel koos võib nõnda suur võime olla lihtsalt ühte punkti tuua kokku kõik, mis meis kõigis korraga olemas on. Oli see meie endi teene? Või lõi keegi meid eile nii olema? Minu jaoks oli see eile tõesti kui uude usku astumine. Sain jõu tagasi.
Minus on terve aasta vältel olnud palju kibedaid tundeid ja nendega tegeleda on olnud raske. Need kaks nädalat Tamperes oli kõige tipp. Siis jäin endaga päriselt silmitsi seisma ja pidin hakkama saama. Ma mõistan, on väärtuste muutumine või uute tekkimine ja ometi ei mõista ma veel, mis muutub milleks ja mis tekib. Käib aeg, mil nagu midagi ei teaks. Aga ometi teaks nagu juba midagi. Ja miski kohe kohe nagu ilmuks mu ette ja võtaks mind. Või on see, et ma ootan, et miski mind võtaks. On tunne, kuis seisaksin esmakordselt ise teiste eest. Et on mina ja teised. Ja ometi on meie. Lootus minus väriseb, et paisata välja mu päris. Ma ei tea, mis see on. Aga on aeg seda loota tulema. On tunne, et kui äkitselt paiskun, mõistan ma seda, kus olla tahan siis, kui mulle antakse vabadus oma koht valida. Ja kui paiskun, julgen olla ma seal, kus minust paiskuv saab kõige vabam olla.
Me kõik elame selle nimel. Ja siis ei tohi endale valetada. Kui otsida midagi, mis päris, peab olema enesele valusalt aus. Ma tean, on vahel väga valus. Aga see kõik on millegi Oma nimel.
Me elame üle kõik igavesed otsingud ja see, et otsida üldse saame ja võime, on ilusaim ja ainsaim põhjus, miks üldse nõnda oleme.
Ühesõnaga... eile purjununa ja tühja kohvriga ja kolme punase roosiga ja viiuliga Kanutist koju tatsudes ja kiirustades ja enesega vesteldes, mõistsin kui hästi on maailm äkki koos. Oma ema nägemine oli eile nii armas. Ja mu õde kallistas mind selja tagant. Ja isa saatis sõnumi, milles sisalduv info oli armastusest toimetatud. Ja igasugu ilusaid hoidmisi ja ütlemisi oli tollel õhtul. Ja ma rääkisin sellest kõigest endaga ja oma armsamaga. Ja olin väga tänulik.
Ma olen teile meie kasvatamise eest väga tänulik. Ja armastust ei pea ma varjama.

Tere-tere Tampere

http://www.youtube.com/watch?v=1sttFo8wCrk&feature=related

Ma

Kohtusid Mari ja Maili (lühenditena Ma ja Ma) ühes Karamazovlikus kohvikus väljaspool piire... unenäos vist...

Ma- Pean sulle ühe asja üles tunnistama. Ma ei oska armastada. Ja just lähedasi. Neid on kõige raskem armastada. Armastuse ees tuleb olla alandlik, aga just siis, kui on tunne, et nüüd on armastus käes, tuleb oma Mina/Ma ja rikub kõik ära.
Ma- jah, midagi sellist on mulle ka räägitud. Et oma mina/ma tuleb ja rikub armastuse ära. Aga inimestes on tegelikult väga palju armastust. Olen näinud inimesi, kes armastuse ees lausa jumalikult alandlikuks jäävad ja armastavadki.
Ma- jah, aga mina seda veel kogenud ja näinud ei ole. Ja ma arvan, et paljud inimesed ühes minuga.
Ma- Võibolla sa lihtsalt kardad seda näha...
Ma- võibolla. Aga inimesed teevad haiget ja see ei tähenda ju armastust.
Ma- Aga mis on armastus?
Ma- See on siis, kui sa jääd ühte inimest nii andunult vaatama, et unustad enda ära. Ja vaatad teda võibolla nõnda mõne hetke või võibolla läbi kogu oma elu. Aga inimesed ei oska ennast ära unustada ja anduda. Ja rikuvad armastuse ära.
Ma- Aga armastus on nõndaks siiski olnud. Ja tuleb jälle. Viibib mõnes hetkes või moodustub eluks. Pole olemas aega, mille vältel üks õige armastus kestab. Ja pole olemas mõõtu, mille järgi armastus on armastus või pole seda.
Ma- Maailmas juhtub nii koledaid asju ja mina ei oska enam inimlikku armastusse uskuda. Maailm on kõik ära rikkunud.
Ma- Sa ei oska uskuda jumalikku armastusse, arvan ma. Ja inimlikku armastust ei oska sa näha. Aga kui sa näeksid inimlikku, siis oleks jumalik kohe nõndasama kohal. Ja sina ise oled maailma endas ära rikkunud. Oled rikkunud pildi maailmast sellele ühtepidi vaatamisega. Ma rikub ise ära armastuse.
Ma- Ma pole midagi teinud. Ma on tõesti alati armastada tahtnud ja sellesse uskunud. Aga täna on see nii raske.
Ma- Nägin täna ühte naist bussijaamas seismas. Linn oli rahvast täis ja kõik liikusid kusagile Tampere klubidesse. Ma ise olin veidi purjus ja rääkisin endaga. Ja siis nägin seda naist. Ta oli veidi suurem . Nägin teda selja tagant. Ja see tema selg oli nii kõnetav ja mulle tundus, et see naine nii üksi on. Ja siis kõva häälega laususin, et keegi ei tohiks olla üksi.. et kõigil peaks olema vähemalt üks keegi, kes oleks tema oma ja jagaks tema maailma ja ei laseks tal kaotsi minna.
Ma- Aga inimesed on ju egoistid. Jätavad teise üksi.
Ma- Keegi teine ei jäta kedagi üksi. Ma ise jätab ennast üksi. Asi pole armastuse otsimises, asi on ise armastamises. Armastus on alati olemas. Ja see tuleb enesele võtta. Keegi teine ei saa armastada. Ma ise saab. Nägin täna seda linna, kus viibisin kaks nädalat, esimest korda. Püüdsin jätta meelde iga maja, millest möödusin. Et oma siinset suuremaks kasvamist, õppimist mäletada koos ruumiga, milles viibisin. Sest aeg antakse koos ruumiga. Ja ma tahaksin teada, et olen sellele kahele nädalale antud ruumi päriselt ka näinud. Ja siis tundsin armastust. Ja nüüd lahkun ma siit linnast tõelise ilu saatel. Asjad ei juhtu ju kunagi lihtsalt ajas ja ruumis endas, vaid selles, mis Ma enda seest juhtub. Ja kui Ma ise armastab aega ja ruumi, siis ongi armastus. Ja siis saab see aeg ja ruum päriselt olema ja suureks.
Oli väga raske aeg. Aga täna ma nägin, et kõik see oli väga vajalik. Ja armastust täis siis lõpuks.
Ma- Ruum võib olla ühes inimeses.
Ma- Jah. Ja siis tuleb seda ruumi päriselt vaadata.
Ma- ja ennast ära unustada
Ma- ei. Ennast ei pea ära unustama. Tuleb ka enesele ruum võtta. Ja seda päriselt vaadata.
Ma- Tuleb lihtsalt päriselt vaadata. Sest vaatamisest üksi ei piisa. Vaatamine üksi pole armastus. VAATAMINE aga küll!
Ja ometi.. ma ei saa leppida sellega, et inimesed teineteisele paha teevad või paha mõtlevad. See ei ole armastus ja seda on vahel halb tunda. Ja seetõttu pean vahel tunnistama pettumist.
Ma- jah. (ohe. Paus.) Aga nüüd pean ma küll.. ära käima!

Tilliga ja tillita

Kõlab nagu meie kursa aktsioon, aga...


Naised korraldavad aktsiooni «Tilliga ja tillita» (72)
14.04.2010 17:28

Neljapäeval, 15. aprillil, mil Euroopa Liidus tähistatakse võrdse palga päeva, korraldab BPW Estonia koos Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooniga (EENA) ühisaktsiooni «Tilliga ja tillita».
Sel päeval on paljudes söögikohtades üle Eesti väljas sildid, et lõhesaiad (või mõni muu roog) on müügil kahe erineva hinnaga. Lõhesai tilliga on 30,3 protsenti kallim kui samasugune sai ilma tillita.
Sõnamängu ja huumori abiga soovivad naised viidata sellele, et Eestis on samaväärse töö eest meeste ja naiste palkade erinevus 30,3 protsenti. «Tilliga ja tillita» kaudu tahavad naised pöörata tähelepanu olukorrale, kus Eestis on naiste-meeste palgalõhe suurim Euroopa Liidus ja see pigem kasvab kui kahaneb. Samas ei kao palgalõhe iseenesest, vaid selleks tuleb viia läbi uurimusi, tõsta teadlikkust ja sihipäraselt meetmeid kavandada.
«Palgalõhet aitab vähendada vaid see, kui naised saavad olukorrast teadlikuks, muutuvad seeläbi julgemaks ja teevad rohkem eeltööd enne järgmisi palgaläbirääkimisi,» seisab EENA saadetud teates.

Sängymonttu

Eile oli TTT-s (see on see teatriuurimise keskus) väike pidu. Algas see siis kogunemisega. Nägime ka meie kohalikke kolleege - neljanda aasta näitlejatudengeid. Ühiselt mindi siis ühte sprodisaali, kus siis peeti maha üks vägev võrkpallivõistlus kolme erineva meeskonna vahel: Staff (ehk siis Kristiani meeskond), Näty (kohalikud näitlejatudengid) ning meie. Võitjaiks tulime siiski meie. Hurraa!

Seejärel oli organiseeritud meile saun. Peale seda pakuti süüa ning juua. Kui alguses oli taustaks juutuubi-pidu, siis hiljem oli ühes väikeses black-boxis (meil viljandis on küll suurem! :D ) väike lava üles pandud, kus siis live'is kõik soovijad üles said astuda. Esitati kõike: omaloomingust jazz standarditeni ning kings of leonist Olav Ehalani. Kohal oli ka "lady gaga" (-silmadega tütarlaps - says Kait).

Pidu oli küllaltki meeleolukas. Aga kuna meie kõigi kehad olid intensiivsest töönädalast niivõrd räsitud, siis al-ko-hooli meie peale nii palju ei kulunudki - kaks pokaali veini ning kännuämblik valmis.

Seetõttu ei kulgenud pidu ka kaua ning üsna varsti tatsasin ma meie õunahotelli poole. Jõudsin koju, Ivo ja Jim juba oma läpparite taga ning internetisügavustesse uppunud. Kiirelt kähku läätsed-silmad peast, kikud puhtaks ning tuttu. Viimasena veel kõlas lubadus, et homme magan voodi sisse augu.

No umbes nii ka oli. Sest kui kell uue päeva hommiku asemel juba keskpäeva näitas, siis oli küll rahulolu magamisest suur. Ometi emotsioon unest kandis siiski rohkem ning seetõttu oli meeleolu natu nukker. Nägin unes, kuidas olin Berliinis Karl-Marx Alleel ning puud olid juba lehtis. Siis seal umbes selle Kosmose keskuse juures (vist) jätsin Otiga hüvasti, et ma lähen nüüd Berliini (?). Mul oli mingi ratastega kohver, mida ma siis enda järel vedasin ja ise kordasin peas, et lennuk läheb kell kaks, ma ju hommikul vaatasin. Kuid siis hakkasin kahtlema, et äkki oli varem. Otsisin oma pileti välja ning nägingi, et lennu väljumisajaks oli 13.45. Vaatasin kähku kella - 13.35. Ja oi seda nukrust siis. Mõtlesin, et see peab olema uni. See ju on uni. Ärka ometi üles ning vaata ruttu kella, sest äkki siis jõuad veel. Ning ärkasingi. Kuid nukker olin ikkagi. Berliini igatsus on peal. Ausalt.

Nojaa, tõusin siis üles - Tõnis oli juba oma Skype-girlfriendiga ärkvel, Jim ning Ivo aga trippisid mööda unemaad ringi. Sõime ja heia-tuia veel umbes kaks-kolm tundi - selle aja jooksul ärkasid ka teised tüübid ja sai muljetatud eelnenud õhtust. Ning siis olid Kait ja Ott juba ukse taga, et lähme sinna künka otsa parki jalutama. Kuna taevas oli sini-sinine ning ilmaennustus andis temperatuuriks 12 kraadi, sis panin pidulikult pühapäeva puhul enda punased kingakesed jalga ning üsna pea sinna poole me tippisimegi. Mäe otsast aga leidsime Kirsti, kellega sis üsna pea poikudest eemaldusime (kuna ma kukkusin ning mind oli vaja haiglasse toimetada - okei, soft version -> panin ühe mataka maha küll, küünarnukk ning käsi natuke marraskil, ent see-eest oli mu maandumine ilusa varbasirutusega. he-he-hee).

Siis käisime Kirsti, Mari, Marioni ja Mailiga Macis kohvi ja muud head burksi ja wrappi ja friikaid söömas. Siis tõin meie 413-elanike puhta pesu sealt TTT-st ära, siis tiksutasin natuke aega siin ning kui poikud tagasi jõudsid, küsisin Jimilt Teatterimonttu kaardi ning läksin klaverit harjutama. Ja umbes kolm tundi hiljem jõudsin nüüd koju tagasi. Kiirelt pesemas, nüüd saatsin ära ka ühe kirja, mis nii nädal aega end oodata on lasknud ja nüüd veel siis siia. Kuid ei enam - nüüd tahaks taas magada. Tönna pakkus veel keeksi - mjämma!

Sängy - voodi
monttu - kraater

Mu kallid

Hakkame hullama!

Goodbye Viljandi, hello Tampere!

Ehk siis kui tagasi tulen on puud leherüüs ja mina.... ( ei taha seda öelda aga) hakkan rõõmsalt seminaritööd kirjutama. Seniks

KARAMAZOV!!!!!!!!!!!