Ma olen õnnelik!

Päike

Traagik.

Olen traagik küll. Arvasin, et ärkan täna üles ja suvi ja vabadus on käes.. et tunnen neid. Olen aga kogu päeva hulkunud ringi mööda Tallinnat ja püüdnud eilset päeva oma elust välja arvata. Aga see on nagu õudusunenägu, ei lähe meelest ära, ilmub jälle. Kohutavalt kurb ja valulik on olla. Ma pole sellist ängistavat-lämmatavat tunnet ammu tundnud. Olen alati pidanud pettumist kõige vastikumaks tekkivaks tundmuseks. Ja nüüd siis on kohal täielik pettumine iseendas ja olematu uskumine üldse millessegi. Enesehaletsus on siin minuga ja enesehinnang on maa all ning see teeb kibedaks. Ma olen kõike väärt, mida kogen. Aga et selles ennast läbi näha ja enesele toeks olla, seda täna ei oska. Kõike paisutab väsimus, mida pean nüüd ravima hakkama.
Ja ometi pole midagi lahti. Ei juhtunud ju midagi tapvat. Olin mina heitlustes elanud ja süsteemi peale pahandanud, pettunud jälle, ja selle tulemuseks ei saagi muud olla kui enesepaiskumise puudulikkus, leigus. Saan nüüd mitu kuud ise mõelda, mis on ja mis ei ole ja oma pettumisi leevendada. Nalja ma ju mõistan. Aga miskipärast on häbi ometi. Ja kuidagi ei saa täna...
Nüüd istun Rävalakodus ja kuulen, kuidas keegi krabistab. Kellegi küüned kui klõbiseksid parkettpõrandal. Vaatama ei julge minna. Vist on hiir jälle ilmunud. Süda läheb pahaks.
Te palun puhake!

Täna

Vaba päev nagu mittemidagitegemise nautimise ainuke võimalus üle 3 kuu. Aju pehmeneb. Kohvitass täitub tänu Ragne vanemate väljaminekuna tehtud (täiuslikule) kohvimasinale. Keha on duši all kauem kui peaks. Nägu on igasuguse lisanduseta rõõmus ja puhanud. Kell on seitse läbi ja mul on tunne, et see uneuim võiks kesta veel veidi. Aga te meeldite mulle. Ja mulle meeldib teiega seda Shakespeare'i väänata - tragöödia komöödiaks :) Mitte et see meelega nii oleks, aga vahel kuidagi kujuneb. Mulle meeldib kui Jim läheb küttesse kui publik naerma hakkab ja mulle meeldib, kuidas Tõnn vahel peab Ivole otsa vaadates vahel muiet tagasi hoidma või on see mu kujutluses, mälestus proovist). Ja mulle meeldib kui seksikad on Liisu ja Maili oma paljaste selgadega ja kui nad mulle põsemusi annavad ja kui vastik neil olla on kui rüütlid neid mõnitavad. Ja mulle meeldib Liisu rüütel, sest ta on nii kaval. Ja mulle meeldib kuidas Mari Ivol munadest kinni võtab nii, et endalgi hambad vihast krigisema hakkavad. Ja mulle meeldib, kuidas Madis seisab nagu poolkuu ja kuidas see väline kuju nii hästi mulle edasi annab tema juhmakust. Ja mulle meeldib, kuidas Ivo on graatsiline, kui ta Edgarina üksi valguses laval tegutseb. Ja mulle meeldib kuidas Katre ja Ragne Kaidule kaela hüppavad. Ja mulle meeldib kuidas Ott mulle otsa vaatab, kui ma küsin kus ta habe on. Ja mulle meeldib kuidas Siim oma pilku proovib selgena hoida, aga millestki aru ei saa. Ja, Loore, mulle meeldib, kuidas sa naudid muusikat. Ja mulle meeldib kuidas Kait mu õlale vinnab ja pärast seda mulle meeletuna järgi jookseb..... nautida on palju õed vennad......Shakespearid.

(igasuguste probleemide vältimiseks: pilt on pärit järgnevast blogist stantonssheetmusic.files.wordpress.com)

Welcome!

Tere tulemast meie ajarännumasinasse, liigume ajas tagasi 4 kuud. Teid ootab ees Tallinna vanalinn, suitsujuustu-tomatipüreesupp, kolmekordne nari, aja sisustamine ootamisega ja vana hea kuningas. Kinnitage turvavööd ja tundke ennast nagu kodus.

Head ööd!

Head ööd!

https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSLmjL4HiTb81PiqMBleMeaVdln41HnlQzIjsWNhS8brZFbw0HuXA-ZzCEF6LKqAR_S8kRXWd9EHB0OhatIy5zSRPJxqKo3jZGNP6uJoUWQ7EqOu1iVlb3xGhzVMwUXhsvDdqYquLhx6k/s640/_MG_9687.JPG

Davai, Bhothers änd Sisters of Karamazov Famiilia. Hakkame planeerima ja järgmine aasta elame elusuuruses papist villas.

Veidi tänasest!

Kontsert seljataga, tunne on kokkuvõttes ok, aga sain tagasisidet mis võttis tõsiseks. Niisiis ei olla see kontsert meil kõige paremini õnnestunud. Alati ei lähe küte ja klaköörlus läbi, kui asjad ei ole hästi ja kvaliteetselt üles ehitatud. Suurim probleem olla olnud pidev pillide vahetus, mis võttis publiku energia maha. See vahetamine tundub küll väike asi, aga on põhjus miks üleminekud peavad olema kiired ja puhtad. Selle aeglase ja kohmaka üleminekuga killisime suurema osa lugudega üleskütetud energiast. Ka lugude järjekord ei olla olnud parim, kui ikka pärast esimest küttelugu kohe vene ballaad peale tõmmata, siis ei pruugi see sinna sobida, publikut tuleks üles kütta, et pakkuda neile pärast midagi rahulikumat või vastupidi.
Njaa, selline veidi mütsigalöömise tunne on ja mina ei tahaks edaspidi mütsiga enam lüüa. Kui me tahame midagi teha, siis teeme kvaliteetselt ja rohkem läbimõeldult ja kui proovi ei saa korralikult teha, siis lihtsalt ei peaks esinema. Nii et ärme rapsi, võtame aega, et pakkuda kvaliteetset muusikat, siis on meil parem ja teistel ka parem.
Kindlasti oli inimesi, kellele kontsert meeldis ja häid kohti oli ka, aga........
Kvaliteetse Leari poole!

Täna näidati massile massipsühoosi kaudu massipsühoosi. Lõhuti elu ja teatri piiri. Pakuti tsirkust. Prooviti näidata tagaruume, millesse tavainimene tihtipeale ei tea, ega oska sisse vaadata, kuigi tunneb et uksetaga miski haiseb. Tänuväärt üritus!

Ühel tormisel ööl istus väike Maili enda suures rohelises tugitoolis ja mõtles suuri mõtteid teatrist ja näitlejatest, inimestest ja eludest meie sees. "Kas enesekontroll on vajalik ja kui palju võime me ennast kontrollides endale ja teistele soovimatult hoopis haiget teha? Kas mõne meie mõtte või soovi täitmatajätmine, mõte, mille juures me end pidurdame (sest küllap see teisele ei meeldi või miks ma kellelegi end ikka peale surun) võib nii meid ennast kui seda teist osapoolt jätta millestki väga suurest ilma?.. Ja mis meis muutub, kui me soojal kevadpäeval paaridesse jaguneme ning üks meist silmad suleb ja end täielikult võõras keskkonnas teise kätte usaldab? Mil määral me oleme nõus oma turvatsoonist välja astuma ning kontrolli vabastama?.. Ja seda mitte ainult ühel soojal kevadpäeval.."
.. ja tuul puhus ja peksis vihma vastu aknaklaase. Suur tühi maja tegi igasuguseid uusi ja tundmatuid hääli. Öö tundus pikk ja tume ümber katusekambri, mille sees mõeldi suuri mõtteid ja saadi tegelikult ju päris ilusatki üksindusõppetundi.