Asjadest

Mõnikord otsin vastuseid kõigile küsimustele korraga. Ma ei saagi tihti midagi lugeda, sellepärast et juba sügaval sisimas tajun, et tekstis on mingid aspektid põhjendamata jäänud, nagu oleks maja ilma vundamendita õhku ehitatud. Loen ühte raamatut. See on siiani parim, sest teeb mõtlemise selgemaks ja ta tõepoolest vastab mu küsimustele, mis aja jooksul on erinevates valdkondades kerkinud ja juba kerge tolmukihiga kaetud. Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus" - igaühe enda asi on uskuda, aga kui juba miski enne ees kripeldab ja see seletatakse lahti siis, igatahes aitäh sellele mehele.
Ma hakkasin mõtlema. Kui homme kaoks kõik, päriselt- tuleks suur üleujutus, maad tabaks meteoriit- Kõik on võimalik ja see võib meid tabada just järgmisel hetkel. Veel enam, kui te teaduslikult teate, mida me kõik oma elu hävitamiseks iga päev ette võtame, kui te päriselt teaksite, sest päris infot ei jagata, selleks, et suured onud teenivad selle pealt raha, et üldsus ei tea( aga seda te juba teate), siis ühesõnaga, me oleme omadega väga - vabandage väljendust- p*rses. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma lihtsalt sureksin järgmisel hetkel- ma ei näeks enam kunagi kedagi keda ma armastan ja ka kogu maailm häviks, nii et isegi uuestisünd oleks võimatu, siis kõige kõige kurvem oleksin ma selle pärast, et maailmast kaovad järgmised tajumis-oleku- eksisteerimise privileegid:
Esiteks see tunne, et sa ei saa enam mitte kunagi rõõmustada kui näed või saad koos olla omale kalli ja lähedase inimesega.
Teiseks muusika - ma ei oska täpselt seletada mis tunde minule tähtsad helid tekitavad, aga üks hetk kui neid poleks, lihtsalt poleks ja ma ei saaks enam kunagi nautida on minu jaoks hetkel mõeldamatu.
Kolmas asi on armastus. Mul on kahju, et selle sõnaga on tihti liiga lihtsalt ümber käidud, ma isegi olen süüdi, aga seda mida see sõna tähendab on ju kaua üritatud selgitada- ja keegi siiani ei tea täpselt. See on eelkõige ju tunne ja see peaks olem midagi sellist, millele pole võrdväärset ja mul oleks kahju, kui ma pole seda tundnud ja maailm hukkuks homme või nüüd ja ma ei saa isegi kunagi spekuleerida või proovida seda kirjeldada.
Äkki ma ei tahagi seda mõistet sõnastada, vormi panna, sest tihti on see sõnadega väljendatult nagu üritaks ahvile teha make up'i- et näidata milline nägi välja Carmen Kass oma viimasel moeshowl- tabatav, aga võib kukkuda välja naeruväärne.
Aga tunda tahaks.
Nii palju siis katastroofieelsetest mõtetest.