pool kaks öösel.

võib terve elu kokku rääkida, aga lõpuks jäävad ikkagi mõtted, milledest kõrvu nähtavaga võib kogu teise elu ehitada ja mis ka avalikult räägituna päriselt ei kosta. vahel on tunne, et väga palju ausat algab suunal vale eesmärk ja jääb kohatuse pinnale ja lõppeb tühja tundega. sest lõpuks elan ma ikkagi ise ja teistele nähtamatus. äkki üldse ei peakski kunagi midagi ütlema?
ja ometi peab.
miks ma siis praegu ütlen?
ütlen ju.
raisad need seletused endale ja teistele.
sissekanne jääbki seletamatuks ja püant ka ei selgu. punkt.