Tudengifilmid

Yo,
Sattusin Eesti Ekspressi võrgus lehitsedes siia.
Seal näidatakse igal nädalal uut tudengifilmi.
Ja miks ma seda mainin on see, et kui teritad silmi videoekraani kõrval oleval puzzlepildil, näed seal meie päris oma Loore Martmat oma täies dramaatilises võttehiilguses.
Ei tea, millal Ragne Mandri film eetrisse läheb, aga küllap siis läheb, nii et hoidke aknad lahti, jah?

Jim

Emo

Teate seda tunnet, et nii väga tahaks midagi, et süda on paha ja kogu keha iiveldab ja nõrk on olla ja tahaks kellegi ära tappa, sest nii suur viha on ja tahaks nii nutta, et tükid kukuksid keha küljest ära, sest nii suur kurbus on ja mitte miski pole piisavalt huvitav, et sellega tegeleda ja kui miski on lõpuks piisavalt huvitav, et sellega tegeleda, siis kohe ta seda enam ei ole ja mõtelda saab ainult sellest, et ei taha seda tunnet tunda ja kõik inimesed ümberringi ajavad närvi, sest nad ei suuda sulle seda pakkuda, mida sul kõige rohkem vaja on ja magada ei saa, sest palav hakkab ja kogu aeg peab kella vaatama, et teada saada, kui palju on veel aega selle tunde lõpuni ja inimesi on ikkagi vaja näha, kuigi nad sind närvi ajavad, et veenduda, et sa oled veel olemas, mitte ainult see tunne ja siis sa saad enda peale pahaseks, et mida sa vingud oma kuramuse tundega, ise sa selle tekitad, sama hästi võiksid sa praegu rõõmust plahvatada ja siis mõtled, et teed ennast vähemasti ilusaks, et välja minna, aga miski ei sobi selga, kõik on nii kole ja sa ise oled nii kole ja üldse on maailm kole ja siis sa paned ennast koledasti riidesse ja lähed rattaga sõitma ja see tüütab kohe ära ja higine on olla ja siis tahaks enda kehast üldse ära saada, aga tegelikult tahaks veel rohkem oma vaimust ära saada ja siis sa mõtled, et kui täna on kolmas päev, mis siis veel kaheksandal päeval võib olla ja siis sa otsustad, et kui ühel päeval sa saad midagi maailmast ära kustutada, siis sa kaotad kohe esimesena, enne kui keegi üldse arugi saab, saadete võtted?
Ma ka ei tea.

Maur lööb gongi!

http://www.youtube.com/watch?v=IirB8F-5nh0&feature=channel

Jaanijärgne

Kogu maailm on mulle peale valatud ja see on suurim ilu ja suurim ahastus samal ajal. Ning ainus, mida ma nüüd teha saan, on õppida õigesti mõtlema.

Teater - järelikult vale?

Paar päeva tagasi sattusin olukorda, mis mul siiani südamel on. Tunnen end veidi süüdi. Pihiks nüüd teile veidi.
Nimelt käisin teatris. 99-s. Vaatasin piltide seletamist surnud jänesele. Kõik tänu sellele, et teel Krahli aega parajaks tegema sattusin kokku Marko Lehega. Saime täpselt kaks viimast kohta saalis ja seadsime end huviga jälgima. Etendus algas sellega, et mehed tulid saali, ühendasid kõlarid ära, siis käis kerge pauk ja nad hakkasid ükshaaval oma kõlarite nuppe klõpsutama, siis vaatasid ükseisele kavalate nägudega otsa ja käisid ringi, uurisid pistikupesasid, pikendusjuhet ja etendasid suurt segadust. Jaak läks välja, naases mõne aja pärast, sosistas midagi Rasmusele kõrva ja siis küsis viimane muiates publikult, et kas tahame teada, mida Jaak talle ütles. Karjuti jaaaa! ning Rasmus teatas, et publiku all on mingisugune elektriasjandus, kus tekkis lühis vms, nii et kõlarid ja kõik-kõik on rivist väljas, niisiis alustavad nad mõne aja pärast uuesti. Otse loomulikult me ei uskunud neid ega me siis rumalad ole - prožed ju töötasid ja nad ise olid ka nii nautiva olemisega, et järelikult nad lihtsalt mängisid publikuga. Siis pistis ukse vahelt välja pea Mirtel ja ütles, et läheb veel aega, nii et võite minna välja kohvi jooma. Keegi ei liigutanud. Mõne aja pärast palusid siiski näitlejad endaga kaasa tulla, et saalis umbseks ei muutuks ja juhatasid rahva fuajeesse. Meie jäime saali, et näha, mis seal saama hakkab, kuigi minus kibeles kahtlus, sest ehk algab tõeline möll hoopis fuajees, aga rahunesin, kui nägin, et näitlejad tagasi saali jooksid. Taga vasakus nurgas saalist vaadatuna istus maskis Gert ja luges raamatut. Ta istus ja luges, vahepeal tõstis küll silmad ja vaatas, mis ümberringi toimus, aga kuna ta nii rahulikult istus, siis oli ilmselge, et see on osa lavastusest. Sellegipoolest pidin hulluks minema, sest tekkis pöörane huvi teada saada, mida ta loeb. Tema aga ei tõstnud raamatut ka kordagi sellise nurga alla, et mul oleks võimalik täpselt näha, milline see välja näeb. Midagi must-valge-punast oli. Igatahes istus ta ja liikunud oma kohalt kordagi. Korraks käis Tambet tema juures ja sosistas talle midagi kõrva (see omakorda huvitas Markot väga, et mida ta sosistada võis, see võis olla küll täiesti ebaoluline lause, kuid sellegipoolest oleks põnev olnud teada saada), aga tema jätkas siiski lugemist. Jõudsin mõistmisele, et Gert on kogu asja võti ja üritasin tal silma peal hoida. Tehnikud käisid igal pool ringi ja üsna loomulikult ajasid omi asju, nad ei püüdnud liigselt olla "nad ise", see oli hea. Kuigi oleks ju võinud leida realistlikumaid tegevusi sellises olukorras, enamjaolt nad lihtsalt kerisid erinevaid juhtmeid. Siis järsku ajas Rasmus istmete keskosast rahva eemale, sest üks tehnikameestest hakkas köiega ülevalt alla projektori juurde laskuma. Sosistasin Markole, et näe, pakuvad veidi meelelahutust ka. Mees hakkas laskuma, kuid miski oli lahti jäänud, nii et ta kukkus rahva keskele pinkide vahele. No see oli piisavalt sisse harjutatud, nii et ta kukkus pehmelt ja täpselt sinna, kus ei istutud hetkel, aga üsna jube oli siiski vaadata. See, kuidas ta teistele meestele karjus, et kes jättis midagi lahti, oli veidi üleliigne ja paisutatud, aga no mis seal ikka. Ta proovis veel ka teist korda, enne toimus aga tema ja Rasmuse vahel dialoog, kus Rasmus tahtis teada, et kas ta on ikka kindel, et proovib uuesti ja mees oli kindel. Vahetult enne laskuma asumist aga poetas moka otsast, et ei tea, kas ikka on kindel, aga sooritas siis katse edukalt, kuigi kui alla jõudis, kukkus tal prilliklaas raamist välja. See oli tore kokkusattumus, sobis stseeniga. Vahepeal oli lavale jõudnud lavastaja ise ja teatas, et ei ole kindel, kaua veel aega võib minna ja et enamik nende tehnilisest meeskonnast on hetkel mingil festivalil või messil. Mõtlesin, et huvitav, kas ta kasutab iga kord sama vabandust. Se´s mõttes tuli tal see vabandamine hästi välja, et mul tõesti jäi kahtlus, kas see ikka on lavastus või ehk juhtus tõesti tehnikaga midagi. Olime mõlemad Markoga õnnelikud, et ei olnud kelleltki midagi täpset etenduse kohta kuulnud. Samal päeval olin kahele inimesele maininud, et tahaksin seda tükki millalgi vaatama minna ja mõlemad vastasid, et mine jah. Kogu moos. Järelikult pidi mingi konks olema, kui nii üürikesed tagasisidemed mu plaanile anti. Aga no kui juba erialaeksami tagasiside on olematu, miks siis mitte teatrissemineku plaani oma, eksole. Igatahes olime me ka head kohad saanud, sest meie taga istus seltskond, kes argumenteeris üsna osavalt, miks kogu see värk on lavastatud, mitte tõeline olukord - seosed alguses Rasmuse poolt ette kantud streigitekstiga jne. Väga põnev oli kuulata.
Igatahes alustasid nad pärast umbes kolmveerandtunnist viivitust algusest, enne ette hoiatades, et see probleem on küll lahendatud, aga võib etenduse käigus iga hetk uuesti tekkida, nii et hoidkem hinged kinni. Jäin ootama, millal nad selle hetke uuesti tekitavad, aga seda ei tulnudki. Etenduse lõpuni ei viidanud enam ükski märk algusemotiivile. Saalist lahkudes olin ma segaduses. Kas on võimalik, et tõesti tekkiski tehniline probleem ja see polnudki lavastatud? Aga nad ju alguses käitusid nii "tehtult" ja polnud üldse siiralt segaduses, kui probleem tekkis. Oot-oot... aga see tüüp, kes alla kukkus... ja nurgas istuv maskis Gert... kas ta siis polnudki kogu loo võti, vaid näitleja, kes vapralt oma positsioonil püsib, kuni etendus tõeliselt algab? No kuulge! Aga etendus kestis tõesti kuidagi kaua, eriti ühevaatuselise kohta...
Neid segadusseajavaid mõtteid ikka jätkus ja mida samm teatrist kaugemale, seda piinlikum mul enda pärast hakkas. Kas ma polnud mitte see inimene, kes otsib teatrist ausust ja vahetut suhtlust ja kui mulle antakse võimalus kogeda tõelist suhtlust publiku ja lava vahel, siis ma astun poodiumile ja teatan, et ma nüüd vaatan seda olukorda ülevalt alla, sest ma olen targem. No ikka maailma suurim lollus. See pani mind mõtlema, et kas siis on üldse võimalik saavutada teatris ausust, kui pealtvaatajad võtavad juba sisseastudes sellise suhte, et kõik, mida nad nüüd näevad, peab olema vale, sest see ju ongi teatri funktsioon - valetada. Mina igatahes tõestasin, et nii see on ja tunnen end seetõttu väga halvasti. PPRFffffffffkhssssnrmln küll!
Kõigest hoolimata olen õnnelik, et just sellel etendusele sattusin.






Aga muide, ma saan endale auto.

Ja ma olen nii tänulik, et lapsed on leiutatud.

Ostsime täna murutraktori.

17.06. (mu sünnipäevani on jäänud täpselt 1 kuu!)
Ärkasin oma tibukollases toas, kuhu ma tagasi sisse kolisin, vanemate kodus, Raplas. Ärkasin kõigepealt kell 9, siis veerand 10, pool 10, siis pool 10 läbi 5 minutit kuni sain viimaks aru, et Mul Ei Ole Täna Vaja Mitte Kuhugi minna! et mida rõõmu noh! Sundisin end tagasi magama ning suutsingi une kella 12 välja venitada. See vist siis ongi see kaua oodatud mölutamine, millest Koma rääkis.
Järgnev päev möödus umbes nii- hommikusöök, koristasin toa ära, igatsesin Teid, proovisin teatriajalugu kirjutada, kuulasin muusikat, pesin pesu (samal ajal igatsesin Teid), isa helistas, et sõidame maale uut murutraktorit katsetama, sõitsimegi, niitsin muru/heina (ise samal ajal proovisin välja mõelda, et kas karikakrad on juba ära õitsenud või pole nad sellega veel algust teinud ning igatsesin Teid), vaatasin tihti televooni, et äkki keegi on helistanud või õssõmõssinud, Ragne ja Kirsti olidki! Jei!! (see veidi leevendas mu igatsust), kui vend niitis, siis ma töllerdasin mööda talu maid ja tundsin, et suvi on Nii kohal, aga ma ikka veel ei saa sellest aru! Korjasin piparmünti. Jõudsin koju, avastasin, et ma pole 5 pool tundi midagi söönud ja tegime emaga riisirooga. Mõnus. Kirjutasin üles kõik asjad, mida ma suvel teha tahan ja kavatsen. Aeg-ajalt tekib tunne, et suvi saab kohe otsa, aga ma tean, et tegelikult ei saa. Sest alles täna saime uue murutraktori ja nii kaua kuni mul lube pole sõidan sellega mööda maid ja ilmu ringi ja niidan täiega ja täna oli mu suve esimene päev!

Nüüd läen teen piparmünditeed ja lähen magama.

Ja tegelt ka, igatsen Teid, noh.

Synecdoche, New York

          CLAIRE
          It's brilliant. It's brilliant.
          It's everything. It's Karamazov.



Kui sa oled elav inimene, ülepea loominguline inimene,
ülepea teatriga tegelev inimene, võib juhtuda,
et võiksid seda filmi vägagi vajada, sest see on väga hea.
Roland soovitas seda mulle Simisalus ja see polnud nali.

Viljandi. öö vastu filo eksamit.
Ma ei oskagi nüüd öelda.
Tahaks jäädagi metsa.. kännu otsa ja riskida koos teiega.
mida kõike koos võib olla.
Ma ei oskagi nüüd öelda. Kõik on seal metsa sees... tantsib Kõrboja tantsu.