Kodud, kõik need kodud. Ruumid, kuhu ennast laiali laotada, mateeria, mille kaudu leida endaga kontakti. Kus puhata, süia (i-ga sest nii on ilusam!), pesta, armastada, end lõpuni lõdvaks lasta, kuhu sõpru külla kutsuda, kuhu ikka ja jälle tulla.

Kolisin nädalaks Posti tänavale. Et arusaada, paremini puhata ja end üles leida. Nii ma siin just ärkasin, 18.00, siis kui poistel koolis hakkas lauluproov. Istusin diivanile ja sain aru, et tunnen end väikeses ruumis hästi. Järelikult vajan kompaktsust, et ise mitte laialivalguda. Ja südames olen ka kõikidele oma 4le kodule tänulik, kõik on midagi õpetanud. Aga nüüd on aeg jõudnud kätte, et liikuda järgmisse. Niet kui keegi teab kuskil väikest sooja maililikku kodu, siis palun andke märku!

Ja kirjutamishetkel teeb svjata vatra ülemisel korrusel Kulno korteris proovi, Ruslan laulab ja korts üürgab rõõmu. Mõnus.