Ma eila ostsin uue juutunoa

Haigus minu korterinaabrid viis minema siit Viljandist.
Nüüd siis olen mina. sedasi. üksipäini. Küünlad põlemas ja kaminas leekide all krõbisemas halg. Ma mandariine söön, joon teen ja kuulan muusikat, mis hea. Ja sedasi, üskipäini, vahel igatsenud olen õhtut luua. Nüüd kõik kui sooja magusana kõlab. Ei ole asju teha teistele, vaid mulle õhtu on. Internet mu ees on lahti ja leian kuulutused. kodu otsinguisse panen hetked järgmised. Ja kujutlen end neisse, mis sealselt pakutavad on. Nii ja naa. Kord diivanile varbaid vaatama, kord koiku peale patju suudlema, kord süüa tehes tantsvalt laulema, kord purjuselt toa uksel voolama. ma kujutlen. Oma uste taga nii, oma peitmises üks võlu on. Ja siis... ma kuulutuse leian. kesk vanalinna mu kodu üles riputat. ja mõtte leian keerlevat peeneis kardinais, käimas keskel juustunuga. kujutlemas vabadust.
Siis oma jaoks ma paljastatud saan: õhtut ja unistusi loon, et petta ära hirm.
Ei muusika, tee, küünal, kamin mu omad pole. Kõik soe enam soe ei ole. Ma paljastatud olen. Kui kujutlen üht tuiskund ööd, mis äkki kole. Ja oma uste taga ma nii üksi varbaid vahtind olen.
Mu otsingud on turvatunde suunaga ja siia lõppevad, kus hirm. Ja mu juustunuga pole miskit väärt - loll ost, mis tehtud uneluses ja mu hirmu meenutab.
Ma nõnda vapustavalt üksi olen. mind reetis mu romantika.
Oh seda veenvat elu, mis nii mõistma paneb mind. pole parata.