Purpur juuste ja purpur südamega. Purpur juuste ja murtud südamega. Purpur südame ja murtud, sõlmitud, väändunud hommikuga, poolikute tunnete ja seisvate silmadega, ununud unistuste ja haavadega ja mõtetega Platonist ja toolist ja pühadest ja sinust ja hoovadest ja pöördumistest. Vat selline ma olen. Selline just täna ja just nüüd.

Istun vaikides pöögipuust toolil, vaatan vaikides aknast välja tänavale. Mul on purpur juuksed ja murtud süda. Ise murdsin. Teised pole süüdi.

Tead, mu sõnad on mu teod ja täna ütlen ma, et armastus on kollektiivne üksindus. Materialiseerunud ja umbes üksindus. Kui hing on kinni ja põlved ei kanna, siis ei saa kõndida. Kui mõte on kinni ja sõnad ei kannai, ei saa rääkida. Tahan joosta. Tahan röökida. Ei. Tahan, aga ei. Ütlen täna ei iseendale ja see on konkreetne ja karm füüsilise vägivalla akt iseenda suhtes. Inimene sooritab teo iseenda vastu öeldes ei. endale ja sulle.

Ei.