vastukaja Marioni Reedestele pisaratele

Sattusin lugema üht blogi, mis rääkis vägivaldsete filmide kohta mõne lause. Ikka tunnen end naiivsena kui ma ei saa mingit filmi vaadata, sest mu närvisüsteem ei pea vastu, aga vahel teeb kuidagi nõutuks. Miks inimestel on vaja neid teha?- aga blogi sissekanne mille siia kopipeistisin on järgnev


Mulle võib siin ette heita, et ma ei suuda reaalsust taluda ning tahan, et film ilustaks tegelikkust (sest seda nii 30-50 Hollywood kui nõukogude filmikunst teevad), osaliselt on selles ehk isegi tõetera, kuid kas pole ka actionfilmid vägivalla ilustamine. Tänane filmikunst on tapmise osanud muuta vaatemänguks, õnnetuse ja valu lihtsalt meelelahutuseks jne. Ma ei arva sugugi, et filmikunst on süüdi inimese kalestumises, nagu tihti vägivallast rääkivate artiklite kommentaariumides võib lugeda - normaalne hing oleks selliste filmide suhtes immuunne või tekitaks nad temas ebameeldivustunde. Pigem valdab siin küsimus: mis muutus inimeses kusagil 70ndatel 80ndatel aastatel, et sellise räpase (jah ma julgen kasutada seda sõna) filmikunsti esilepääs muutus võimalikuks. Kui ma loen filmiblogisid, siis tihti on nii, et mida küünilisem film, seda rohkem saab see punkte. Küünilisusest ja inimesse mitteuskumisest on saanud omamoodi kunstilisuse näitaja. Maffioosost on saanud positiivne kangelane ning oi kui sageli juhtub seda, et ma oma ligi 200 telekanali juures pean vaatama filmi plaadilt, sest kõigi nende 200 kanali pealt tulevad põnevusfilmid, krimid või thrillerid.

Siin ei saa me enam rääkida realismist. Kui me võtame vägivalla ja kriminaalsuse proportsioonid elus ja filmides, siis filmides on üks elunähtus - kriminaalsus - totaalselt üle võimendatud. Ma võin vaadata vägivalda sõjafilmides, seal pole see esiteks nii estetiseeritud ning ta on kuidagi loomulikum. Kuid need pidevad maniakist rääkivad thrillerid, mis tegelikult on kõik ühe skeemi järgi tehtud, panevad mõtlema, et kus on läänemaailma inimese sisemaailmas see klõks ära käinud, et selline saast müüb, sest müüma ta ju peab, ilma tarbimiseta neid ei tehtaks.

Kontrast tänase Hollywoodi ja laiemalt lääne filmikunsti ning 30-50ndate Hollywoodi ning nõukogude kino paremiku vahel on tohutu ja ma ei tea, mis on selle põhjustanud, kuid need arengud teevad mind kurvaks. Tundub, et inimesed on üha küünilisemad ning usuvad üha vähem, et mingi positiivne tulevikustsenaarium on võimalik.

http://oprazi.blogspot.com/search/label/Film

Selline sissekanne siis. Äkki hakkangi lasteteatrit tegema, sest neile meeldivad endiselt ilusad asjad nagu mulle :)
see ei olnud etteheide kellelegi
üldse ei peaks vist arvamust avaldama.....
aga ikkagi teen seda
mis siis ikka...