Teater - järelikult vale?

Paar päeva tagasi sattusin olukorda, mis mul siiani südamel on. Tunnen end veidi süüdi. Pihiks nüüd teile veidi.
Nimelt käisin teatris. 99-s. Vaatasin piltide seletamist surnud jänesele. Kõik tänu sellele, et teel Krahli aega parajaks tegema sattusin kokku Marko Lehega. Saime täpselt kaks viimast kohta saalis ja seadsime end huviga jälgima. Etendus algas sellega, et mehed tulid saali, ühendasid kõlarid ära, siis käis kerge pauk ja nad hakkasid ükshaaval oma kõlarite nuppe klõpsutama, siis vaatasid ükseisele kavalate nägudega otsa ja käisid ringi, uurisid pistikupesasid, pikendusjuhet ja etendasid suurt segadust. Jaak läks välja, naases mõne aja pärast, sosistas midagi Rasmusele kõrva ja siis küsis viimane muiates publikult, et kas tahame teada, mida Jaak talle ütles. Karjuti jaaaa! ning Rasmus teatas, et publiku all on mingisugune elektriasjandus, kus tekkis lühis vms, nii et kõlarid ja kõik-kõik on rivist väljas, niisiis alustavad nad mõne aja pärast uuesti. Otse loomulikult me ei uskunud neid ega me siis rumalad ole - prožed ju töötasid ja nad ise olid ka nii nautiva olemisega, et järelikult nad lihtsalt mängisid publikuga. Siis pistis ukse vahelt välja pea Mirtel ja ütles, et läheb veel aega, nii et võite minna välja kohvi jooma. Keegi ei liigutanud. Mõne aja pärast palusid siiski näitlejad endaga kaasa tulla, et saalis umbseks ei muutuks ja juhatasid rahva fuajeesse. Meie jäime saali, et näha, mis seal saama hakkab, kuigi minus kibeles kahtlus, sest ehk algab tõeline möll hoopis fuajees, aga rahunesin, kui nägin, et näitlejad tagasi saali jooksid. Taga vasakus nurgas saalist vaadatuna istus maskis Gert ja luges raamatut. Ta istus ja luges, vahepeal tõstis küll silmad ja vaatas, mis ümberringi toimus, aga kuna ta nii rahulikult istus, siis oli ilmselge, et see on osa lavastusest. Sellegipoolest pidin hulluks minema, sest tekkis pöörane huvi teada saada, mida ta loeb. Tema aga ei tõstnud raamatut ka kordagi sellise nurga alla, et mul oleks võimalik täpselt näha, milline see välja näeb. Midagi must-valge-punast oli. Igatahes istus ta ja liikunud oma kohalt kordagi. Korraks käis Tambet tema juures ja sosistas talle midagi kõrva (see omakorda huvitas Markot väga, et mida ta sosistada võis, see võis olla küll täiesti ebaoluline lause, kuid sellegipoolest oleks põnev olnud teada saada), aga tema jätkas siiski lugemist. Jõudsin mõistmisele, et Gert on kogu asja võti ja üritasin tal silma peal hoida. Tehnikud käisid igal pool ringi ja üsna loomulikult ajasid omi asju, nad ei püüdnud liigselt olla "nad ise", see oli hea. Kuigi oleks ju võinud leida realistlikumaid tegevusi sellises olukorras, enamjaolt nad lihtsalt kerisid erinevaid juhtmeid. Siis järsku ajas Rasmus istmete keskosast rahva eemale, sest üks tehnikameestest hakkas köiega ülevalt alla projektori juurde laskuma. Sosistasin Markole, et näe, pakuvad veidi meelelahutust ka. Mees hakkas laskuma, kuid miski oli lahti jäänud, nii et ta kukkus rahva keskele pinkide vahele. No see oli piisavalt sisse harjutatud, nii et ta kukkus pehmelt ja täpselt sinna, kus ei istutud hetkel, aga üsna jube oli siiski vaadata. See, kuidas ta teistele meestele karjus, et kes jättis midagi lahti, oli veidi üleliigne ja paisutatud, aga no mis seal ikka. Ta proovis veel ka teist korda, enne toimus aga tema ja Rasmuse vahel dialoog, kus Rasmus tahtis teada, et kas ta on ikka kindel, et proovib uuesti ja mees oli kindel. Vahetult enne laskuma asumist aga poetas moka otsast, et ei tea, kas ikka on kindel, aga sooritas siis katse edukalt, kuigi kui alla jõudis, kukkus tal prilliklaas raamist välja. See oli tore kokkusattumus, sobis stseeniga. Vahepeal oli lavale jõudnud lavastaja ise ja teatas, et ei ole kindel, kaua veel aega võib minna ja et enamik nende tehnilisest meeskonnast on hetkel mingil festivalil või messil. Mõtlesin, et huvitav, kas ta kasutab iga kord sama vabandust. Se´s mõttes tuli tal see vabandamine hästi välja, et mul tõesti jäi kahtlus, kas see ikka on lavastus või ehk juhtus tõesti tehnikaga midagi. Olime mõlemad Markoga õnnelikud, et ei olnud kelleltki midagi täpset etenduse kohta kuulnud. Samal päeval olin kahele inimesele maininud, et tahaksin seda tükki millalgi vaatama minna ja mõlemad vastasid, et mine jah. Kogu moos. Järelikult pidi mingi konks olema, kui nii üürikesed tagasisidemed mu plaanile anti. Aga no kui juba erialaeksami tagasiside on olematu, miks siis mitte teatrissemineku plaani oma, eksole. Igatahes olime me ka head kohad saanud, sest meie taga istus seltskond, kes argumenteeris üsna osavalt, miks kogu see värk on lavastatud, mitte tõeline olukord - seosed alguses Rasmuse poolt ette kantud streigitekstiga jne. Väga põnev oli kuulata.
Igatahes alustasid nad pärast umbes kolmveerandtunnist viivitust algusest, enne ette hoiatades, et see probleem on küll lahendatud, aga võib etenduse käigus iga hetk uuesti tekkida, nii et hoidkem hinged kinni. Jäin ootama, millal nad selle hetke uuesti tekitavad, aga seda ei tulnudki. Etenduse lõpuni ei viidanud enam ükski märk algusemotiivile. Saalist lahkudes olin ma segaduses. Kas on võimalik, et tõesti tekkiski tehniline probleem ja see polnudki lavastatud? Aga nad ju alguses käitusid nii "tehtult" ja polnud üldse siiralt segaduses, kui probleem tekkis. Oot-oot... aga see tüüp, kes alla kukkus... ja nurgas istuv maskis Gert... kas ta siis polnudki kogu loo võti, vaid näitleja, kes vapralt oma positsioonil püsib, kuni etendus tõeliselt algab? No kuulge! Aga etendus kestis tõesti kuidagi kaua, eriti ühevaatuselise kohta...
Neid segadusseajavaid mõtteid ikka jätkus ja mida samm teatrist kaugemale, seda piinlikum mul enda pärast hakkas. Kas ma polnud mitte see inimene, kes otsib teatrist ausust ja vahetut suhtlust ja kui mulle antakse võimalus kogeda tõelist suhtlust publiku ja lava vahel, siis ma astun poodiumile ja teatan, et ma nüüd vaatan seda olukorda ülevalt alla, sest ma olen targem. No ikka maailma suurim lollus. See pani mind mõtlema, et kas siis on üldse võimalik saavutada teatris ausust, kui pealtvaatajad võtavad juba sisseastudes sellise suhte, et kõik, mida nad nüüd näevad, peab olema vale, sest see ju ongi teatri funktsioon - valetada. Mina igatahes tõestasin, et nii see on ja tunnen end seetõttu väga halvasti. PPRFffffffffkhssssnrmln küll!
Kõigest hoolimata olen õnnelik, et just sellel etendusele sattusin.






Aga muide, ma saan endale auto.

Ja ma olen nii tänulik, et lapsed on leiutatud.