Miks ma tulin teatrikooli

Miks ma tulin teatrikooli? Sest see oli kõige lähedasem täiusliku ilu vorm, võimalus ilu läbi elada ja seda tunda. Kes teab miks ma seda ilu elust otsida ei osanud. Siiani tundub mulle, et lavahetkedes on midagi püha, mida eales lavastada või ette planeerida ei saa, aga ma pole kindel kas minu ülesandeks on neid hetki püüdma jääda.
Tahate teada?
Ma olin mõnevõrra naiivne ehk siis väheteadlik, samas nagu kõik inimesed püüan minagi kokkuvõttes ju õnne poole. Nägin oma õnne teatris, ilu, seisundi ja inimeste näol kes mõtlevad nii nagu mina. Ma võisin mõne etenduse ajal lihtsalt toolilt õhku tõusta korraga kadedusest ja õndsusest kui oli midagi nii ilusat mille nautimiseks oleks tahtnud olla üleloomulik:) Puhtalt emotsioonid. Võib- olla mingi hetk tahtsin ma saada ka kuulsaks, ma ei mäleta, aga see pidi olema. Kuulsaks ja rikkaks:)Mis on kuulsus, see kui sa oled kedagi üllatanud, tema tähelepanu ärritanud, mida suurem ärritus rahva seas seda suurem kuulsus. Ja kui oled kord olnud kuulus ja siis enam pole siis võetakse seda kui negatiivset nähtust. Kaua sa ikka jaksad masse ärritada ja milleks üldse selle peale energiat kulutada. Nii, kuulsus siis ei sobi.
Jääb seisund ja ilu. Seisund, nagu ma ütlesin enne hetkede kohta on püha. See on see tunne kui su partner, publik ja sina ise hingad ühes ja oled justkui energialainel ja intuitsioon töötab nii mis mühiseb ja sa tajud kõike- tervikut, publikut, partnerit, teksti ja isegi improvisatsioon tuleb peale. See tunne on Jumal või midagi selle lähedast.
Ilu- see on nagu mesi mis kleepub on maitsev ja ei lase endast lahti. Ilu on muinasjuttudes, kõiges mis ületab reaalsust ja on õilis. Ma kirjeldan ilu: tark, osav, täpne, õrn, sujuv, voolav, haarav, lummav, maitsev, unistav, piiramatu, lõppematu, soe, värskendav, hõljuv...mis kõik veel. Ja ilu võib mind kinni hoida, aga parem on seda läbi näha. Ja siis on parem kas või korraks loobuda, et Heideggeri kohaselt oma heidetus läbipaistvaks teha.