Pokinen siin.

Uus meeleheitlik Vabandus. Aga uus motivatsioon. vähemalt täna.. eilsest alates. Aitähh Alvis Hermanis! Laususin tänu eile õhtul pisarsilmil... käredal ja sügaval häälel, käsi kokku lüües ja H tähte venitades- Aitähhhhhh! See oli kui ootamatult ilmunud päästevest, hetkel mil uppumine kindel paistis. Surm ja sellega seotud saladus jäi küll õhku alles, aga minus peatub see nüüd hoopis veetlevamalt oma paika hoides. Eks!
Ja siiski jätkan uuesti Vabandusega. Teie tähelepanu püüdmiseks ja enesehaletsuseks ja oma sellise Enese märgistamiseks.. et olen midagi teisiti ja natuke rikkis ja vist veel natuke nõrk uut aastat alustama. Ja palun teid, et räägiksime Inimesest! Et oleksime päriselt ausad ja lubaksime teistel seda olla. Sest ma ei leia hetkel midagi olulisemat ning tean, et taolisi Õrnu on veel. Ma lihtsalt mõtlen, et nii võib üle olla mõtetest, mis ühel hetkel enam veetlevad ei ole. Kui lihtsalt kuidagi teineteisel lubatakse... ja ollakse...
Aitähh Alvis!