Elust enesest

Eilsest ja ausalt

Pisarad tekitavad inimestes kohmetust... naer on emotsioonina lubatud rohkem kui see et vesi jooksma hakkab- mõlemad on ju lihtsalt emotsioonid. Sellest ebamugavustundest ma saan aru.

Ma ei saanudki aru eile lõpuks miks minu keha otsustas nutma hakata. Ma ei osanud seda isegi oodata. Siiani täpselt ei tea. Ei tea ka Jalakas, Maili, Katre, Mari...ega keegi teine kes kõrvalt oletusi tegi...kuigi kõik oletasid midagi- kuidagi pidi see nende maailma ära mahtuma loogiliselt et ketsup, vikatid ja kõhukinnisus su nina all kellegi endast välja ajab.

Ma ei taha rääkida kui ma asjadest aru ei saa või kui miski on segane ja tahaks vinguda- ükskord saab ju ikka üle. ma ei räägi sest ootan hetke et saaksin tagantjärele vaadata ja mõelda et saingi üle ja ei pidanud kellelegi kurtma. Mul ei ole ka Tõnisele omast superekstramega patareid, mille abil oma huumorisoont kogu aeg erksana hoida. Ja ma olen kade, et ma ei oska enda elu selle tõttu kergemaks elada. Aga ma olen nagu ma olen ja kõik teised on nii nagu kõik teised on.

Nii.

Siia lõppu peaks nüüd ütlema midagi stiilis, et vahet pole kuidas meid loksutatakse. Senikaua kui me saame aru, et pole olemas ühtegi tarka ja väärikat inimest, kes pole elu sees hirmu tundnud, ei tohiks me merehaigeks jääda.

Pange üleliigne sõnnik põlema, sest ükski lill ei talu liiga palju väetist. Eksole.

(igas asjas on väike nali)