. . . . . . . .

Inimesed kes teavad teadmist, aga enam teada ei oska, hakkavad teadmise teadmist kõvasti igatsema. Ja muutuvad teadmatuses rahutuks.
Aga selgub, et ka teadmatuses oma teadmine on. Selline, mis siis teada ja aimata oleva väga hapraks teeb ja nii saab haprusest teadmine. Võibolla päriselt oluline teadminegi. Sest hapruses ongi vahel Kõik. Haprusest tehtud valikud võivad ilu tähendada või tähendavadki.

Asjad on nüüd nii, et minu päevad on rasked ja kurblikud ning jõuavad ikka jälle hapruse tunnistamise punkti... ja siis hakkab kuidagi ilus.