joon ingveriteed. söön mett. ja sidrunit. ja mandariine. ja loputan kurku soolveega. Hoian ennast. ja kuulan Beirutit. unistus on elav. ja meelde tuleb, milline paistis minu unistus, kui veel pisem olin ja auto aknast pimedat tuledes Tallinnat nägin möödumas. meelde tuleb, milline oli üks suur tunne, mida ette kujutasin. nüüd vahel taipan märgata, et tunnet tunda võin. ja tuledes Tallinn.. liigun selles ja sellel ja mängin imetabast mängu. ja unistus elab.

Mul on uued naabrid. Nad on VÄGA kõvade häältega ja neile meeldib olla kohal hommikul enne üheksat. Nad teevad remonti ja taovad haamritega vastu põrandat ja lage ja seinu ja asju lendab pidevalt suure mõrtsuga põrandale. Nad räägivad kogu aeg kas omavahel või telefoniga. Klatš põhiliselt. Ja mul on tunne, et mul ei olegi seina vahel. Ma kuulen iga viimast kui sõna ja see ei ole isegi summutatud.
Ma vist juba olengi hull.
Ja täna on meil ööproov..

oh, oleks ma sama tubli, kui see elevant.
tegelikult ma vist olengi seesama elevant.
pilt valmis - sööki, jooki ja tuttu.
ja siis tagasi joonistama.

Täna ma kuulen oma varju ja naeran päikese põlema ja tean kindlalt, et iseenesest ilus olla on kuradima hea.

Castelluccist DCs

Kirjanik Dennis Cooperi blogis on päris hea lühike ja kokkuvõtlik (?) Romeo Castellucci tutvustus. Tüdrukud, kes läinud suvel Avignonis käisid, teadsid Mari pool rääkida, kui imetabane ja võimatu selle mehe teater oli. Viidatud postituses on ka pildid ja videoklipid. (Liisu: seal on see tilkuva õõnsa kirikusaali klaver ka. Tõesti hull.)

Ma juba kardan ja natuke armastan seda venda.

siinseeon

ilu & helgus

Her Morning Elegance / Oren Lavie

Purpur juuste ja purpur südamega. Purpur juuste ja murtud südamega. Purpur südame ja murtud, sõlmitud, väändunud hommikuga, poolikute tunnete ja seisvate silmadega, ununud unistuste ja haavadega ja mõtetega Platonist ja toolist ja pühadest ja sinust ja hoovadest ja pöördumistest. Vat selline ma olen. Selline just täna ja just nüüd.

Istun vaikides pöögipuust toolil, vaatan vaikides aknast välja tänavale. Mul on purpur juuksed ja murtud süda. Ise murdsin. Teised pole süüdi.

Tead, mu sõnad on mu teod ja täna ütlen ma, et armastus on kollektiivne üksindus. Materialiseerunud ja umbes üksindus. Kui hing on kinni ja põlved ei kanna, siis ei saa kõndida. Kui mõte on kinni ja sõnad ei kannai, ei saa rääkida. Tahan joosta. Tahan röökida. Ei. Tahan, aga ei. Ütlen täna ei iseendale ja see on konkreetne ja karm füüsilise vägivalla akt iseenda suhtes. Inimene sooritab teo iseenda vastu öeldes ei. endale ja sulle.

Ei.

vastukaja Marioni Reedestele pisaratele

Sattusin lugema üht blogi, mis rääkis vägivaldsete filmide kohta mõne lause. Ikka tunnen end naiivsena kui ma ei saa mingit filmi vaadata, sest mu närvisüsteem ei pea vastu, aga vahel teeb kuidagi nõutuks. Miks inimestel on vaja neid teha?- aga blogi sissekanne mille siia kopipeistisin on järgnev


Mulle võib siin ette heita, et ma ei suuda reaalsust taluda ning tahan, et film ilustaks tegelikkust (sest seda nii 30-50 Hollywood kui nõukogude filmikunst teevad), osaliselt on selles ehk isegi tõetera, kuid kas pole ka actionfilmid vägivalla ilustamine. Tänane filmikunst on tapmise osanud muuta vaatemänguks, õnnetuse ja valu lihtsalt meelelahutuseks jne. Ma ei arva sugugi, et filmikunst on süüdi inimese kalestumises, nagu tihti vägivallast rääkivate artiklite kommentaariumides võib lugeda - normaalne hing oleks selliste filmide suhtes immuunne või tekitaks nad temas ebameeldivustunde. Pigem valdab siin küsimus: mis muutus inimeses kusagil 70ndatel 80ndatel aastatel, et sellise räpase (jah ma julgen kasutada seda sõna) filmikunsti esilepääs muutus võimalikuks. Kui ma loen filmiblogisid, siis tihti on nii, et mida küünilisem film, seda rohkem saab see punkte. Küünilisusest ja inimesse mitteuskumisest on saanud omamoodi kunstilisuse näitaja. Maffioosost on saanud positiivne kangelane ning oi kui sageli juhtub seda, et ma oma ligi 200 telekanali juures pean vaatama filmi plaadilt, sest kõigi nende 200 kanali pealt tulevad põnevusfilmid, krimid või thrillerid.

Siin ei saa me enam rääkida realismist. Kui me võtame vägivalla ja kriminaalsuse proportsioonid elus ja filmides, siis filmides on üks elunähtus - kriminaalsus - totaalselt üle võimendatud. Ma võin vaadata vägivalda sõjafilmides, seal pole see esiteks nii estetiseeritud ning ta on kuidagi loomulikum. Kuid need pidevad maniakist rääkivad thrillerid, mis tegelikult on kõik ühe skeemi järgi tehtud, panevad mõtlema, et kus on läänemaailma inimese sisemaailmas see klõks ära käinud, et selline saast müüb, sest müüma ta ju peab, ilma tarbimiseta neid ei tehtaks.

Kontrast tänase Hollywoodi ja laiemalt lääne filmikunsti ning 30-50ndate Hollywoodi ning nõukogude kino paremiku vahel on tohutu ja ma ei tea, mis on selle põhjustanud, kuid need arengud teevad mind kurvaks. Tundub, et inimesed on üha küünilisemad ning usuvad üha vähem, et mingi positiivne tulevikustsenaarium on võimalik.

http://oprazi.blogspot.com/search/label/Film

Selline sissekanne siis. Äkki hakkangi lasteteatrit tegema, sest neile meeldivad endiselt ilusad asjad nagu mulle :)
see ei olnud etteheide kellelegi
üldse ei peaks vist arvamust avaldama.....
aga ikkagi teen seda
mis siis ikka...