Hei hooo!

Olles veetnud oma esimese "ülitoreda" päeva siin Viljandi haiglas, tulin mõttele, et võiks ka postitada lõpuks midagi vahvat.... tundub siiski, et ei tule. Aga igatahes on mul tunne nagu ma oleksin 70 ja peale. Ma olen ühes palatis koos kolme toreda vanahärraga, kes on ülimalt sõbralikud ja abivalmid. Üks tore onu tõi mulle näiteks kuus "Anne" ajakirja ja andis ka oma pirni ja kaks küpsist.

Siit kaheksanda korruse aknast vaadates näeb Viljandi väga ilus välja ja ma juba igatsen Rimi kartuleid ja hakklihakastet. Miks ma seda mainin on see, et tangupuder õhtusöögiks pole minu maitse. Hommikusöögiks sobiks paremini aga mida mina ka tean!

Hetk tagasi tõi õde mulle sinise potska, kus on mu rohud, mida ma pean õhtul ja hommikul võtma. Nii põnev!!!!

Ka minu sülearvuti on saavutanud suure populaarsuse, ajan siin vanade meeste pead segi. Kõigest poole päevaga olen suutnud 65 aastase mehe panna unistama oma rüperaalist. Tubli Siim!

Lõpetuseks midagi palatikaaslaselt: Meil olustveres oli arstiks kolme varbaga lätlane!

pool kaks öösel.

võib terve elu kokku rääkida, aga lõpuks jäävad ikkagi mõtted, milledest kõrvu nähtavaga võib kogu teise elu ehitada ja mis ka avalikult räägituna päriselt ei kosta. vahel on tunne, et väga palju ausat algab suunal vale eesmärk ja jääb kohatuse pinnale ja lõppeb tühja tundega. sest lõpuks elan ma ikkagi ise ja teistele nähtamatus. äkki üldse ei peakski kunagi midagi ütlema?
ja ometi peab.
miks ma siis praegu ütlen?
ütlen ju.
raisad need seletused endale ja teistele.
sissekanne jääbki seletamatuks ja püant ka ei selgu. punkt.

silmad vajuvad kinni, aga magada ei saa. kohutav väsimus, aga aega ei tohi raisata. peab kasutama igat hetke sellest ajast, mis mul on endale ja endaga. olla. magamine on nõrkadele.
ja nii ma olengi siin. ja loen. ja loen. kuni info lihtsalt ei jõua enam kohale. lõpetan lugemise vaid soovist raamatut mitte raisata. lihtsalt selleks, et maanduda arvuti juures ja alustada jimi "keelevähi" läbitöötamist. oh teid, grafomaane! ma ei jõua ju seda ka!
ikka peab magama minema. nii kahju kui ka ei ole.

http://www.youtube.com/watch?v=pJvVHAh_INM
nii. ja nüüd kuulake seda. eeldatavasti kõvasti ja klappidest.
luv.

üks päev sai tähenduseks. sellest pidi tulema päev, mis lihtsalt ära käib või isegi koormav on minu väsimuse otsa. aga hoopis suureks osutus ta. ja nüüd ei oska ma midagi teha ega tahta. elujaatus on kõige maailmas toimuva, nähtuva, kuulduva tõsise ja nukra sees nõnda suur. ja naer peab kakskord sama suur olema. ma ei taha, et suur kaoks väikeste keskele ära. ma tahan, et teaksin ka homme seda, mida täna tean ja usun.

siia lõppu peaks nüüd üks peerunali tulema.