Ma olen nüüd haige.
Ott - ma vaatan kahtlustavalt sulle otsa...

Oh, teate!

Teate kallid!
Meist on alati targemaid. Ja meil on alati midagi "viga".

Ja meil pole vaja saada targemaks... ja meil pole vaja olla "veatud"
Sest see ei juhtu, et me täielikult süsteemi sobiksime, arvan ma.

Sirp ja TMK ja need teised lehed ja kriitikud...

Idiootide ja Gableri erinevus on see, et ühes seisame oma selgrooga ja teises lihtsalt andsime endast kõik.

Ma mõtlen ära minemisele. Ja tean, et see pole lahendus. Kus mul minna ? Tulen ju tagasi.
Või kas ikka tuleks ?

teate, vastuseid ei ole.

ainult meis endas.

meie teame, et me tegime endast selles situatsioonis kõik.

Ja see on meid õpetanud.

Nüüd läks nii pateetiliseks.

Pole protesti, pole vaenulikkust. Kõik on. Pole muretsemist ka.

Tolle noh.

Täna praegu ei ole homme ega eile.

Ja kui sul on siiralt midagi ütleda, siis maailm kuulab.

Vot.

Tere, mu kallid!

Ma ausalt ei soovita teil Sirpi lugeda, aga tean, et tegelikult juba see lause paneb teid seda esimese asjana tegema.
Igatahes tundub, et on aeg kõik koos paberid välja võtta ja uut eriala hakata omandama. Ja seda ka Marale soovitama.
Aga ehitajateks ja õpetajateks siis!

Hurraa!

Meie blogi on saanud 3-aastaseks. ja mina olen teinud 3 postitust varem. Minu statistika on muljetavaldav - 1 postitus aastas. Mulle tundub et kirjaelus toimib minu puhul lause "enne mõtle, siis ütle". teisiti ma ei oskaks seda 1-postitus-aastas seletada.

http://www.danzumees.blogspot.com/

nüüd on avaldatud

Eilert Lovborg ja politseinikud

http://www.youtube.com/watch?v=cyyw8s7UyRU

Gablerist ühes blogis:

http://www.friizu.com/2011/02/13/hedda-gabler-parem-oudne-lopp-kui-loputu-oudus/

Monteerija.

Vahel on kõige pärast nii hea tunne. Lausa joovastav rahulolu tekib vahel. Ja siis jälle hakkab hästi paha. Miski takistus tuleb rahulolu ette ja kriibib ja ei lase olla. Siis jälle tuleb mõistmine, et kõik on ikkagi väga hästi ja tehtud otsused on ainult õiged olnud. Korraga aga hakkan kartma edaspidiste otsuste eest.. kardan seda, mis edasi saab. Mõtlen, et äkki ma rohkem enam ei taha. Aga kohe mõistan jälle, et seda kõike ma ju ainult tahangi. Ja kõik kordub.
Ma ei tea. Otsustaks nüüd õige ära, mida see hea siis tähendab...
Aina Tahan ja Kardan ja Tahan ja Kardan.
Noh, see on nagu olla oma elu nimitegelane ja siis jälle tunda ennast nagu massistseeni näitleja, kes annab endast alati kõik, aga iial ei tea, kas see pingutus on ikka lõpuks vaeva väärt ja kas ta üldse kunagi kaamera ette jääb. Lõpuks oleneb kõik monteerijast, kellest aga lõppudelõpuks ometi Elu ei olene. Elu oleneb ikka näilejast endast, elu nimitegelasest, kes laseb ennast aga mõjutada kõigest, millest tema ometi olenema ei peaks.
No ja nii need tunded liikuma löödaksegi.