Mina tulin!

Jah, nii see on. Silmad ei peta teid. Lõpuks ühinesin. Oooo...

ainult kaks sõna ütlen: TŠA ja U

mis ma oskan öelda! no ütle nüüd...

mõtlesin, et oi ma ütlen! aga mis see siis olgu! ei oskagi midagi öelda! juba pikemat aega ei ole mul midagi öelda. või ei tea ma mida ja kuidas öelda! endalegi on raske midagi öelda!
ja üldse tekib küsimus, kas ongi mul midagi öelda? öelda öelda öelda...
keegi nagu ootab telefoni otsas ja karjub minu nime ja hallootab, ootab. midagi ei vasta ma. vaikin täiesti tuima molliga.
tahaks sulle midagi öelda, maailm! me kõik vist tahame olla ütlejad! aga kurat... ära oota, maailm! ma ei ütle sulle täna midagi. passin ja olen sama karvane. muff!

mina mõtlen siin tõsiseid mõtteid ja teen nalja nende üle. Kirsti naerab minu kõrval, seina taga ja ootab oma elu armastust! naer rõkkab tema pääl sääl!
küll on ilus. olla vahel lihtsalt miski. vaikselt olla, lasta toimida asjadel endas, täitsa enda sees. sest seal ma armastan ja tunnen ja see on puhas. olgu, et teie teada ei saa. viimase ajal ei kibele ma suuremini, kõvemini olema. inimesed on siin ja ma kuulen neid ja nad on jumalikud!

no mis sa ütled küll! ei ütlegi midagi! meeletult keeletu olen!

Ahjuküttest

Ma tean, et see on võib-olla kohatu, sest pea kõigil meist on siin Viljandis ahjuküte ja teavad, millega on tegu, aga just täna on mul tunne, et ma tahaks selle üle väheke viriseda. Nimelt istun rahulikult tugitoolis, joon kohvi, kirjutan juttu ja järsku saan aru, et mu nina on jääs ning sõrmed külmunud. Ometigi teeb mu selja taga asuv ahi hääli, mis peaksid tähendama, et seal põleb tuli, ja ma mäletan, kuidas ma puid sinna toppisin ning tikkudega möllasin. Ja nii eile ja üleeile ja üleüleeile...ja ikka on nospel jahe. Peaks palkama kütja, kes päevad läbi lihtsalt puid alla loobiks ja vahepeal siibri ka kinni paneks. Vot siis saaks sauna...tähendab sooja.

Kõige totram on öine siibri kinni panemine. Ükskord proovisin, rohkem ei taha. Istud ja vahid seda viimast paganama põlevat tukki ning näed kuumast kipitavate punnis silmadega unenägusid, mis ootavad sind tegelikult teki all. Hullus. Lähen kontrollin nüüd ahju.

Hõõguvad söed on ilusad.
Elav tuli on ilus.
Puude praksumine on ilus.
Nina on ikka alatemperatuurne.

Lähen emblen ahjuga lootuses, et ta kunagi mu vingumise andestab ja toa ikkagi soojaks teeb.

1, 5, 10

"Aasta pärast tudun ma sitaaugus." -Merka, III kursus.
Ma nagu aevastasin naeru peast välja, kui ta seda siin õppetooli diivanil tühja koha pealt ütles.

Olen mõelnud kirjutada sellest, kuidas ma muusika järgi aega ja ajastuid arvestan ja tajun, aga seoses sellega ja Merka ütlusega tuli meelde kõige varajasem aeg meie uuekooli elust, see võis olla millalgi esimese paari nädala sees, kui Kalle Küttis psühholoogialoengus küsis (tsiteerides mingit testi): millisena sa ennast aasta, 5 aasta ja 10 aasta pärast näed. Vastasin kodus kõigile testi küsimustele peale selle. Ei tahtnud vastata. Siiamaani, kui meenub, et jätsin sellele küsimusele vastamata, kummitab uus küsimus: miks ma ei vastanud?

Enam ma nii palju selle peale ei mõtle, kui imelik see tundub, et see k0ool kestab 4 aastat (<- see null tuli kooli kogemata, aga see näeb cool välja, nii et see jääb). "Aeg on pikk aeg." -Siim Sups

Ükskord olin Tõnu Õnnepaluga Tallinna Keskraamatukogus kirjanduskohtumisel ja ta ütles kellegi küsimuse peale õnne kohta, et õnn on siis, kui õnn meelde ei tule. Ajaga on sarnaselt.

...tabasin end praegu aega raiskamast.

Panen südamele

Istun siin Viljandi kodus, vaatan ümberringi ja mida ma näen - tühjus. Piilun siis meie külalisteraamatusse, mis leidis oma koha meie korteris juba semestri alguses ja mida ma näen - kui siinsed põliselanikud välja arvata, on sinna kirjutatud vaid 1 sissekanne. Mõistate? 1!!!!!
Kuhu on kadunud Tartu tn 27 elanike sarm, ma küsin? Miks istun ma siin täiesti üksi? Ahahahah?!

Niisiis panen teile südamele külastada meid tihemini. Tulge näiteks kohe.


Jään ootama...

Jookseme!

Täna oli nii rikastavalt koormav olla Aaslavi tunnis. Kunagi ma nägin unenägu, kus ma olin suuuuures kinos, no see oli ikka SUUUR. Esireas istudes vaatasin taha ja see oli tunne nagu vaatks Tartu tn 27 KODUst üles mäe poole ja seal kus tee ära keerab, seal oli saali lõpp.... Unes , seal pidime hakkama vaatama Simpsonite filmi- vot nii mõtelge välja mida see pidi tähendama, ma pole eriline kollaste 2D ameeriklaste fänn... aga siis mulle öeldi , et ma lähen võlurite kooli ( olge nüüd ka mina tahan olla realist), aga unes lõhkus see kõik mu barjäärid, ma hakkasin järsku mõtlema nonii see kõik,mis ma tahaks , et oleks olemas, et sa võid pilguga inimesed tarduma panna ja teiste mõtteid lugeda, rääkimata ajas rändamisest, noh ütleme et olin hommikul ärgateski veel segaduses. Teate mis? Me ju õpimegi päriselt seda ja see on alati see mida ma olen tahtnud õppida... muidugi on kõik ka võimalik iseseisvalt, aga see nõuab pühendumist- ma ei räägi naelutamisest ja mõtete lugemisest, kuigi see oleks ka intrigeeriv, aga ma mõtlen kogu tajumist ja energia üle kandmist ja juhtimist.... Ühesõnaga, ma olen seda oodanud..mul ei olegi ju sõnu... ma ei ole ju seletaja tüüpi... äkki seletan siis kujundiga.
Te olete kirglikud jooksjad ja te olete valmistunud, et stardijoonelt peale lasku söösta, olete valinud parimad riided, ja jalanõud, mis ei hõõruks, olete keskendunud tehnikale ja teie ainus siht on otse ees... ainult seda te ei näe, sest joosta tuleb nii kuidasjaksad, sest sihtpunkt pole ka täpp kaugustes, seda pole veel näha... ja see lask, see on magus tunne, sest te tahate pärale jõuda ja see annab loa. Vot minu arvate andis Tepandi selle lasu, nii et jookskem, ärge tehke endale liiga, olge teadlikud,m is toimub teie ümber( nö. riided) ja teis eneses( lihased) ja teadke suunda, sest sihtmärk ju muutub kohe kui sa eelmise arvatava oled kätte saanud, ainult nii saab.
Start! Jookseme!

Ja veel.

Ma olen kogu aeg teadnud ja teadvustanud, et ma ei tunne teist kedagi. Sama hästi kui ei tunne. Mingis mõttes oleme nii koos kogu aeg. Ja samal ajal nii üksi. Ja päris oma asjadest on hoopis teine asi rääkida kui parajasti päevakorras olevast. Tuletada meelde asju, mida sa endalegi parema meelega ei räägiks. Isegi palju tuttavamatele inimestele on neid raske rääkida. Aga samas - see on vist parim võimalus PÄRISELT tuttavaks saada.

imeline segadus...

14

14! täna oli seda rohkem kui varem olnud on! teid! 14 müstilist Teid!
korra vist uppusin ära... teie vahele. ujumisrõngas kui lasti tühjaks. kas tegi seda minu ennast torkav rumalus (miski minus sõimab mind ikka rumalaks) või paratamatu, samas kogemata tekkinud ausus, seebimull. kõik ju muutub. ja uuel sekundil olen ka mina uus. siis on halb ennast mõnda sekundisse paikapanevalt sisse raiuda. praegu on aeg, mil kõige enam käärima kipun, iga mõte läheb kiiresti halvaks, iga tunne läheb halvaks. tekib, on ja siis hallitab. tekib uus, hakkab olema ja hallitab ka see. protsessid toimuvad ülihelikiirusel...
jah! teid oli täna liiga palju. sest mina olin ähmane.
olin endale lihtsalt järjekordne miski ja jäin sellisena ometi hetkesse maha. häbiraas katsus mind.
millegi pärast tahaks vist andeks paluda! veidi nagu igaks juhuks.
ja öelda endale ja teile, et... olen ausasti rumal! ja öelda endale ja teile, et... ma ei taha sellest hoolida, et rumal olen! ja öelda endale ja teile, et... ma pole tegelikult rumal!

noh kurat! nüüd olengi siis rumal, et kuidagi rumalasti kirjutasin!

Minu inimesed.

Aaslavi tundides on tunne, et mind rebitakse alasti. Või tegelikult ei - et ma ise tahan ennast alasti rebida teie kõigi ees. Et seda on sel hetkel vaja ja et teisiti ei saa ja et see ongi õige ja hea. Päris hirmutav.
Vahepeal on tunne, et tahaks ära minna ja oksendada.
Või ära minna ja nutta.
Aga ei saa. Sest tegelikult on nii hea olla.

2 hinge hõljuvad keset ostukeskust. mõlemad mõtetega olnus - sellessamas paigas samal ajal -, kuid erinevate muljetega. Mõlemad kahetsevad... tunnevad piinlikkust. Põhjust selleks pole kummalgi. Ikka on hingedel kombeks ennast ajaviiteks kõiksuguste kahetsusmõtetega piinata.
Kui nendega liitub veel 2 hinge, kuid hoopis energilisemas meeleolus, ei suuda esimesed seda vastu võtta. Üks muutub veel kurvemaks, teine veel närvilisemaks. Igaüks üritab teisi oma usku pöörata (see on üleüldse hingede meelistegevus - tulutu, aga põnev). Ja nii teevad nad kõik üksteisele tahtmatult haiget.


Kuulge. "Ma ei taha-oska-suuda-saa" tunne on selles ringis istudes. Mis tähendab, et ma ärkan hommikul üles, pesen, söön, lähen kooli ja siis lihtsalt räägin Oma Loo. Ei, ma mõistan seda tegelikult ja olen juba tükk aega oodanud, et millal see hetk saabub, aga. Aga vaadake, kui ma ristimisnädalal istusin Viljandi linnaliinibussides ja palusin võhivõõrastel Oma Lugu rääkida, oli see täiesti pöörane kogemus ja ma tundsin pärast seda ennast kuidagi puhtana. Hea oli olla usaldatud. Nüüd pean ma ise usaldama ja see ei pane mind just rõõmust lakke hüppama. Tunnen, et mul on kohustus ennast avada, kuid kui`s saab eneseavamine olla kohustus? Nojah, iseenesest võiksin ju ka lihtsalt rääkida, kuidas kass õue jooksis ja ära kadus ja kuidas me teda pimedas otsisime, aga see ei tule minust, see on lihtsalt mingi mälestus, mille shuffle nupule vajutades ajust üles leidsin.
Tegelikult mulle meeldib see. Veidi tõrgun lihtsalt. Ja samas julgustan nagu lapsevanemad oma last esimesel koolipäeval. Olgu, halb näide, ma nutsin kogu oma esimese koolipäeva...

Lobiseme terviseks, mürkad!

Kas sa tahad transtsendentsi?

Nõuanne algajale filmiõhtu korraldajale: Gregory Wilsoni "The Girl Next Door" (2007) on sinu valik.
"tGND" on kindlasti kõige rohkem p*tsis filmide ladvikus üheskoos Gaspar Noé "Irréversible'ga" (2002). Mõtlen selle all filme, mis ei anna vaatajale kübetki lootust (tagasi?), vaid röövib viimse ja lahkub toast. Nagu Lyyn keset filmi. Väljaarvatud röövimise osa - Lyyn ei röövinud mult midagi. Ma arvan. Mõlemad filmid tegelevad nais(tegelas)te väärkohtlemisega. Või vägivallaga, kui väljenduda kõige üldisemalt.

On inimesi, kes arvavad, et kunstil on kohustus anda inimestele lootuse kink, lohutada ja tervendada või vähemalt näidata suunda. Nimetatud filmid esitavad tragöödia kõige mustemad stsenaariumid ning viivad oma tegelased läbi sündmustiku, mille järel osutub lunastus võimatuks. Vaataja ei saa otsest lahenduse retsepti või kui, siis tagantjärele tarkuse: Ära ole vägivaldne.

Kunsti kohustuste olemasolu otsimisel ei aita kunstiteose võimetearsenali üles lugemine. Kui miski on suuteline vastama mitmele otstarbele, kaotab ta siis oma mõttekuse juhtudel, kui täidab ainult ühte-kahte selle asemel, et kõiki?

"tGND" põhineb tõsieluainestikul (Sylvia Marie Likens), aga pole olemas teost, mis ei tulene elust enesest. Millegipärast toimib "põhineb tõestisündinud lool" teoste peal nagu valiidsuse märk, see tekitab publikus teistsuguse hoiaku. Toimuv on rohkem "päris".

Küsimus taandub vist sellele: kas "tGND" taoline lugu õigustab ennast filmina või ootame me kunstiteoselt juba eos midagi sellist, mida me ülallingitud Wikipedia materjali ja muude arhiivifaktide uurimisel ei saa?

Transtsendents. "tGND" ei ole filmina (ma pole Jack Ketchumi 1989 aastal ilmunud romaani lugenud) transtsendentaalne kogemus. Film mõjub ärritajana, mitte leevendajana. Refleksist saab filmi kaitsta tõega, et päriselt oli ka nii. Jah, ma tean seda. See on Wikipedias kirjas. Aga kuidas ületada ületamatut?

Looming on üks kanal, mille kaudu võib saavutada transtsendentaalse kogemuse. Teosed, mis transtsendentsipüüdes luhtuvad või - veel hullem - sinnapoole ei pürgigi, mõjuvadki nagu röövlid. Röövivad aega, jaksu, tahet, lootust. Aga see ei tee neist reetureid ega mittekunsti.

Kuna Lyyn (ainus neiu seltskonnas) läks niivõrd endast välja, tekkis mul kohati märg higine tunne, nagu oleksin ise selle filmi valmis teinud, et oleks, mille saatel mõnusalt naeru kõkutada ja ennast puudutada. Järgmine kord: bring your own snuff.

PS
Gaspar Noé "Irréversible'i" päästab minu jaoks esteetika - tegemist on kunstilise kõrgtasemega. Mis muudab kõik muidugi veel keerulisemaks.

"Mina ei ole valgus, mina ei ole Päike. Ma olen aken. Minu osaks, minu ülesandeks - või ei, aknal ei ole ülesannet (või on? ma ei tea) - on olla piisavalt avar ja hoida end puhtana."

"Sealt, kus lõpeb teadmine algab usk. [...] Inimene on niivõrd religioosne, kuivõrd ta usub täna loodud headuse säilimisse homses. [...] Minu kirik on mets."

Fragmendid Fred Jüssi poolt 2008. aasta 21. veebruari keskpäeval Viljandi Kultuuriakadeemia blackboxis peetud loengust, mis toimus Eesti Vabariigi läheneva sünniaastapäeva puhul.

Mis kuradi maailmas ma elan?
Pean silmas just enda maailmat
mitte seda üldist kõigi oma
Ma tahan et asjad saaks tehtud
ometi ei tee ma midagi selle nimel
Viimane aeg hakata tegema
Ma ei viitsi enam laisk olla
Kas nüüd või mitte kunagi
Kui see oleks küsimus olnud siis
NÜÜD!

juba hommikul olen ma parem
lähen magama halvana ja hommikuks olen hea
ja nii lihtne see ongi

NÄDALA KESKPÄEV

Ta kooris. Kooris kartulit. Haigutas unejäänused välja ja kooris edasi. Mõne sammu kaugusel temast põles küünal. Hele leek justkui irvitas Kunglale näkku. Mehe varbad olid niisked, sest ta oli just tagasi jõudnud kuuaega kestnud meditatsioonilt rabas. Ta oli istunud mättal ja korrutanud mõttes lauset: "Rabistav Rain rabas rahulikku Raunot rabas." Kui ta piisavalt kaua seda
korranud oli langes ta justkui talveunne. Ta ei tundnud nälga, külma ega mitte midagi häirivat. Ainukesed, mida ta ärgates tundis olid märjad varbad ja tühi kõht.
Nii ta siis istus, vana kaubamaja pimedas fujees, kus kunagi olid ilutsenud säravad jõulupuud. Kunagi lihavõttete ajal olla seal seisnud tohutu hõõguv sauruse muna, aga üks väike poiss oli selle knopkaga katki pigistanud, nii et kohe kogu fuajee munarebu täis oli. Vaesemad inimesed olid kodus pannide järel käinud, et vedelat muna
pannipeale koguda.
Kungla, räbaldunud nagu ta oli, katkestas koorimise ja jägis isemeelset küünlaleeki.
KUNGLA:"Sul on hea, põled nagu poleks midagi häda, sul on soe, sa kõrvetad, kui keegi liiga pealetükkiv on, peale selle näed sa pimedas koju minna, kui kokkutulekul käid."
Kungla oli viimasel kokkutulekul omadega kibuvitsapõõsasse jõudnud ning lakkus siiamaani haavu mis aeg-ajalt endast valusa kibelusega märku andsid.
Ta jätkas koorimist ja vahtis unelevalt kartulit.
KÜÜNAL: "Heheh!"
KUNGLA: " Ärva irvita, sul on suurepärane elu! Sellest ajast saadik, mil valgus kadus, oleme meie, inimesed, ühed hädapätakad."
KÜÜNAL: "Hädavaresed olete te kogu oma eksistentsi ajal olnud."
KUNGLA:"Kuhu sa nüüd sihid? Ise oled samasugune äbard, ega sa end naljalt ise põlema ei pane."
KÜÜNAL: "Heh, kah mul asi! Mõtle mitu kilomeetrit sa pidid mõne kivi leidmiseks oma jalgu lohistama leida, et mind üldse süüdata."
KUNGLA: "Ja nüüd on see kivi ka läinud. See oli üks omapead veereja, selliseid on raske leida. Kuuldavasti olla nende kogukond ühinenud ja moodustanud kalju. Üks mees oli paar nädalat tagasi kaljut kangutama läinud, et tulekivi saada. Kalju oli valukisas temast soja teinud ja kitsedele söötnud. Muide, need kitsed on kaljule ustavad teenrid. Nende sarvede eest pakku ei pääse, isegi, kui sa mõne paku leidnud oled. Siiski, kuulujutu kohaselt olevat ühel mikroneesia infotehnoloogil see korda läinud, arvatavasti on tegu siiski vaid legendiga ja kui ka pole, ei oleks meil seda IT
meest nagunii enam käepärast, sest pakk olla viidud ühe võimumehe kätte, kes selle puruks raius
ning ahju ajas.
KÜÜNAL: "Mis sa vatrad nõnda palju"
KUNGLA: "Tead, ma ei ole tükk aega kedagi leidnud, kellega rääkida. Iga inimene tahab, et teda kuulataks, et temaga arvestataks. Ehk ma tõesti räägin liiga palju, aga vait ei saa ma mitte olla. Ei saa lihtsalt. Olin tervelt 14 pikka aastat vait. Mõtlesin, et teen sellega ühiskonnale teene, kes mu mõttetut loba ikka tahab kuulata. Keegi ei saa sellest targemaks. Elasin põhimõtte järgi, et kui sul tõesti midagi hädavajalikku pole öelda, siis ole vait. Ja imelisel kombel suutsin seda põhimõtet
14 aastat järgida. Kord küsiti mult küll isikukoodi, kui ma seisin, aga kirjutasin selle kohe oma vahva aju abil mullale ja ei olnudki vaja suud paotada. Aga nüüd enam ei saa"
KÜÜNAL: " Miks siis?"
KUNGLA: " Kui ma siin täna istusin ja mõtlesin, tundus kõik äkki nii naeruväärne. Kogu see meie elu.
Mõelda vaid, meil ei ole enam mitte grammigi valgusenergiat. Kus on need meie targad, kes selle energiamajandusega tegelesid? Kõrbenud, kõrvetatud luupide poolt! Inimese naervuväärne püüd olla looduse kuningas maksis meile nii valusasti kätte, kui veel vähegi võis. Oma suurte katsetustega hävitasime enamiku oma liigikaaslastest nii et universumi paiskus korraga tohutu palju hingi. Neid oli nii palju et ei jätkunud enam piisavalt uusi kehasid nende jaoks. Seepärast topitigi kõik see maa ja ilm hingi täis, seepärast ma istungi siin pimedas kaubamajas ja räägin ühe kuradima küünlaga. RÄÄGIN, sest ei ole enam põhjust vait olla, kui üks küünal sulle näkku irvitab! Küünal!
Nii, et ära irvita, miks sa irvitad?"

KÜÜNAL: " Sest nuga on nüri!"
KUNGLA: " Tule tuul ja puhu äära meie küünla tuli!"
KÜÜNAL: "Ära naljata, sa ei taha et ma kustuks. Siis oled üksi ja pimedas!"
KUNGLA: "Parem üksi ja pimedas, kui sulle näkku irvitava küünla seltsis nüri noaga kartult
koorimas!"
KÜÜNAL: "Ise otsustad!"
KUNGLA: " Otsustan, et lähen"
KÜÜNAL: "MINE!
Ja Kungla läks, läks nii ära, et ei teagi millal tagasi tuli.

Ka esimene sissekanne tehtud! Tuli üks tekst ja vaatasin, kuhu mõte omadega viib. Jõudiski siis siia lõpuks.

Tagasi.

Olen tagasi. Kontserdilt, teatripäevadelt ja psühhoanalüüsilt. Selle viimase tegin endale ise, naljakas oli. Teine jätkub veel homme. Esimesel aga esinesid Kikas ja Rebane. Sellepärast kirjutangi, sest pole juba ammu midagi nii head kuulnud! Kaks geeniust ja head sõpra, eelkõige aga inimest, kelle muusikast õhkub otsest, sügavat ja Õiget. Uskumatu! (nagu Kikas ise väitis).
Aitäh!

Lõuna aegu nägin tänaval päikese sirgetes kiirtes üht vana naist. Ta seisis kõnniteel ja otsis kotist miskit. Tema kortsulisel põsel hallide silmade all oli pisar.. ja ma sain millestki palju paremini aru kui enne.
Und!

ma olen haige

kurat küll.

Ainus Tõde

See, mis liigub EI JÄÄ SEISMA! (Loore Martma, inspireeritud vanasõnast, veereva kivi külge sammal ei kasva) Minu arvates lahendab see igasugused edaspidised eksistentsiaalsed küsimused ja muud elumured, sest kõik aspektid, kuidas oma probleeme lahendada on selle väikese kuid sisuka kokkuvõtliku mõttega ära öeldud.