Have a nice life

Marion ütleb teile kõigile adjöö, tal uues linnas jätkub ... töö ..

Armastan!

http://www.youtube.com/watch?v=WhBoR_tgXCI&feature=channel

(Kui ma hommikupoole ööd magama läksin, helisesid mu kaelas otsekui kirikukellad.)

esietendusele järgneval päeval ma mõtlen...

täna hommikul tunne on üllas ja armas ja veidike kurb. nagu millegi saamise mõnusnukker kõdi. Nüüd on nii, et läbi teiste silmade me ennast uskuda ei saa. Ikka Ise peab. Ja lõpuni kütta. See on naljakas, kuis inimesed kord tulevad kokku.. suvaliselt igalt poolt ja võtavad koha teiste väljavalitute kõrval ühes ruumis ja suhtes. Ja alustavad tööd ja rõõmu ja valu. Ja saavad siis millegagi hakkama. Tulevad välja. Ja millegi pärast on nad kõik korraga kohal ja laval ja silmade all. Millegi pärast on see äkki nii. Ja nõnda ongi. Et silmad, kes vaatavad, võivad pärast suud maigutada igate pidi. Ütelda head ja halba. Ja nii on ikka. Aga me ise oleme ju koos üks suur osa kõige suuremast. Ning see on ainus mis loeb. Nõnda see ongi täna nii üllas ja armas ja magusalt kurb.. kuis oleme teinud ja olnud. Kui mõtelda, et näitleja amet üks tänamatu on, sest peremehetseda oma aja ja loomingu üle on keeruline, arvestama peab paljuga ja paljudega. Siis olen ma täna tolle tänamatuse eest tänulik. Sest üksildust liigub palju ringi. Aga grupp, milles üks vaim ja usaldus, on hoida väärt. Ma tean.. see on ainult meie viieteistkümne oma ja teada ning üks me kõigi Suur, mille küljest vaid surm meid lahutab. Seetõttu.. uskugem iseennast ja kütkem. Tagugem rauda kuni...
Ma olen uhke meie üle!

Õnn saatis meid ja näitas, et pärineme kõrgest soost.

nii. ahvid.
esikas on läbi, kõik kes te mu ümber, olete heisanud purjed ja kodutuul viib mind kaasa.

Emban, sest armastan!

aga ahvid!

homme (täpsustan, täna!!!) on esikas!

Olete te nüüd valmis?!?!!

ahvid!

homme on kontroll.

olete valmis?

Suhtelisusest

Kõik on subjektiivne, isegi kui see on kellegi teoreem või reegel, mille me pähe õpime või omaks võtame, meie suhe sellesse on isiklik ja vaid meile endile omane.

Kell on palju, aga isegi hinnang sellele on ju subjektiivne. Mina, kes ma tegelikult hetkel olen väsinud, võin ju öelda, et kell on palju. Aga mida fakki ma siis siin veel teen?
Või siis keegi, kes loeb seda umbes kolme minuti pärast, võib öelda, et.. aga mina lähen alles umbes tunni pärast magama.

Ka hinnang sellele, kui keegi väidab, et tal on põiepõletik, on subjektiivne. "Ma tean, mida Sa tunned," võib öelda vaid see, kes tõesti teab, mis tunne on okastraati kusta. Aga kaasa võib tunda ju igaüks meist (kes tõesti tunneb nii- kuigi niisama ei ole vaja öelda; kuigi ka see viimane on vaid minu subjektiivne arvamus).

Sõnad on ületähtsustatud. Olgu öeldud, et ma pean kirjanikest, luuletajatest ja dramaturgidest väga palju lugu! Kuid kui igapäevaselt öeldakse asju niisama, siis need sõnad kaotavad oma tähtsuse. See on mõttetu loba. Parem ole vait! Rääkimine hõbe.. Teadagi, mis seal kõrgeimal pedjestaalil seisab.

Öeldakse, et inimesel on ettenähtud arv südamelööke. Meestel pidavat olema veel topeltloendus- ka ejakulatsioone pidavat olema vaid teatud arv kordi. Kurb ju küll. Kuid ma omaltpoolt lisandaksin siia veel ühe piirangu - sõnad. Ärge mölisegi nii palju! Palju asju on mölatagi selged.

Ülalolev postitus vähendas minu eluiga vähemalt kolme päeva võrra.
(No kurat, läheb kiireks!)

Mina igal juhul plaanitsen mõrva.
Kui homme ei õnnestu, tuleb vist koolist lahkuda. Ma keeldun selleks pasaks õppimast!

Teiverlaur on kõnelenud. See kõlab: Liigselt tulevikus olemine on unistamine ja liigselt minevikus olemine on nukrutsemine... hea oleks püsimine olevikus, kerge kaldega tulevikku! (väljavõte Ragne konspektist)

Mehed ja naised , võtkem paari , kohe läheb penetreerimiseks. Kes tahab võib lahkuda , aga ainult vales suunas. Nii...valgus ka , väga hea , hoopis teine tunne. Naine , ära seisa niisama , ole . Teine tera. Vau , küll lendab. See selleks. Go for it.

Ma tahan öelda ainult seda, Jim, et su viimane lause on mul 24/7 kogu aeg peas. Kui ikkagi prooviks veel...

Päevapesad

Päevad jooksevad kokku ja sulavad ühte. Öödki on peatused, kus oodata hommikut ja hommikul ootan bussipeatuses bussi, mis viiks mind vanalinna äärde. Sealt lähen jala üles Toompeale ning Nevski katedraali juurest pööran paremale, lähen treppemööda alla tagasi, kartes alati seejuures selili kukkuda. Ma peaaegu tunnen oma kukalt nendel trepiäärtel, kui käepidemest kinni hoides ettevaatlikult, aga tõtlikult alla lähen.


Täna nägime esimest korda lavaruumi ehkki peaaegu ilma lavakujunduseta. "Kajaka" kraam kraamiti minema. Proovisime udu ja tuult. Hommikul oli õues lumeudu. Õhtul ka.


Päeva lõpus istusime garderoobis ja tegime Oti MacBookis "Kuningas Leari" YouTube-promosid. Nii raske oli oma kolba seest vaimukusi üles leida. Tühjus. Jälle see küsimus: aga kust need ideed tulema peaksid? Istud seal, oodates ideed samamoodi, nagu võiksid suvalises kohas istuda ja oodata lennukit, sest äkki jätab peanupp mõnele piloodile lennujaama mulje. Saime valmis 4 klippi. Ott tahtis veel edasi kütta, aga Otile meeldibki küte ja mulle meeldib, et Otile meeldib küte. See on nakatav. Tavaliselt ma ei viitsi midagi teha, aga siis lähen ütlen Otile, et: "Ott, teeme," mispeale Ott lösutab sekundi-kaks, kuid ütleb siis reipalt: "Davai, teeme muidugi," ja siis me teemegi, pärast nii rahul ja õiglaselt kurnatud - tööd sai ju tehtud ka.


Homme läheme Uuskasutuskeskust ja kaltsukaid kammima, pärast näitame teistele esimesi klippe. Meie naersime küll.

Kõik tuleb ise teha. Olemegi udu sees ja kompassiosuti pöörleb vahel aeglaselt ja surnult, aga vahel nagu propeller.

See on see vastutus. Mina alustan alati süütundest ja jõuan siis kuidagi vastutuseni.

Me oleme udus ja kaardi peal on ainult udu, aga kas teate, ma taipasin õhtul, et teeme lavastust Von Krahli Teatris ja mina osalen selles. Viis aastat tagasi istusin netis ja vaatasin Krahli näitlejate pilte ja see ei tundunud palju kaugem 'maailm' kui teine planeet.

Kohale jõudes sain teada, et see maailm tuleb pidevalt ise valmis ehitada ja materjali kogud linnukombel ilma pealt kokku nii, kuidas jaksad ja oskad. Ja kui pole ühtegi mõtet peale selle, et mõtteid ei ole, siis pole põhku ega mõhkugi.


Ühtäkki lööb sisse ärevus: mis oleks, kui saaks kord aru, et selle pesa ehitamise õpetust ei ole ega tule, aga prooviks ikkagi?

Huumor Viljandi moodi

Logid sisse oma meilboksi.
Kolm uut kirja

1. Peenise suurendus! Ainult Sulle!
2. Kutse ... teatri poolt oma töökollektiivi.
3. Oled võitnud 3 000 000 eurot!

Oijah, jälle spämm.
Tegevus- delete all.

Taustaks kõlab homeeriline naer: eeek-eeek-eeek-eeek...

Teatan pidulikult iseendale, teile ja kogu maailmale, et saatsin just Volkonskile ära oma teose pealkirjaga "Siis kui ma hiinlane olin ja Tallinnas käisin". Olen rahul (kell on muidugi ka pool kaks).

Kui nüüd veel suudaks otsustada kus see seminaritöö köita.......

Sellest tuleb üks Ilus Aasta! :)

kool võib jälle alata

Nägin unes, et mina, Liis Lindmaa ja Priit Võigemast tegime Otepääl, minu toas proovi. kolmekesi. Mul ei olnud tekst peas. piinlik.