süstige mind keegi mingi ainega, mis teeb tugevaks!

pikk postitus? - milleks nüüd siis äkki?

jah.. mõtlesin siin pikalt jahuda ja laskuda sügavasse diskussiooni iseendaga, aga milleks see kõik?
eriti veel, kui ma saan paari sõnaga välja öelda, mis selle jutu point oleks olnud. ja seda ma nüüd teen.

Armastus ei sure kunagi.

Tänan tähelepanu eest.

Primitiivne , manipuleeriv luurav rebane raporteerib

Jah. Kõik muutused algavad meist endist. Tahaks esitada mingi aregukava , kuidas inimesi paremaks muuta , aga ei oska. Lihtsalt , tuleb rohkem oma probleemidest ja muredest rääkida. Mingit kibestumust ja viha ei tohi enda sisse enam koguda. Lepime nii kokku eks ? Mina heidaks kõrval omadussõna taktitundeline ning tooksin selle asemele sõna enesekriitiline. Ikka öeldakse valesi asju , mingites situatsioonides käitutakse nõmedalt või vihastatakse liiga kergesti , aga kui sellest hiljem aru saad ning tunnistad enda viga , oledki juba hoopis parem inimene. Veel parem on kui sa tunnistad seda ka valjuhäälselt. Hakkame siis vaikselt minema jälle ning vaatame , mis saab. Tehke tööd , nähke vaeva , siis tuleb ka armastus. Või mis ? Ja ärme huumorit unusta. Saate aru , huumor , eks , nali , eks , seda ei unusta.

Miks ma tulin teatrikooli

Miks ma tulin teatrikooli? Sest see oli kõige lähedasem täiusliku ilu vorm, võimalus ilu läbi elada ja seda tunda. Kes teab miks ma seda ilu elust otsida ei osanud. Siiani tundub mulle, et lavahetkedes on midagi püha, mida eales lavastada või ette planeerida ei saa, aga ma pole kindel kas minu ülesandeks on neid hetki püüdma jääda.
Tahate teada?
Ma olin mõnevõrra naiivne ehk siis väheteadlik, samas nagu kõik inimesed püüan minagi kokkuvõttes ju õnne poole. Nägin oma õnne teatris, ilu, seisundi ja inimeste näol kes mõtlevad nii nagu mina. Ma võisin mõne etenduse ajal lihtsalt toolilt õhku tõusta korraga kadedusest ja õndsusest kui oli midagi nii ilusat mille nautimiseks oleks tahtnud olla üleloomulik:) Puhtalt emotsioonid. Võib- olla mingi hetk tahtsin ma saada ka kuulsaks, ma ei mäleta, aga see pidi olema. Kuulsaks ja rikkaks:)Mis on kuulsus, see kui sa oled kedagi üllatanud, tema tähelepanu ärritanud, mida suurem ärritus rahva seas seda suurem kuulsus. Ja kui oled kord olnud kuulus ja siis enam pole siis võetakse seda kui negatiivset nähtust. Kaua sa ikka jaksad masse ärritada ja milleks üldse selle peale energiat kulutada. Nii, kuulsus siis ei sobi.
Jääb seisund ja ilu. Seisund, nagu ma ütlesin enne hetkede kohta on püha. See on see tunne kui su partner, publik ja sina ise hingad ühes ja oled justkui energialainel ja intuitsioon töötab nii mis mühiseb ja sa tajud kõike- tervikut, publikut, partnerit, teksti ja isegi improvisatsioon tuleb peale. See tunne on Jumal või midagi selle lähedast.
Ilu- see on nagu mesi mis kleepub on maitsev ja ei lase endast lahti. Ilu on muinasjuttudes, kõiges mis ületab reaalsust ja on õilis. Ma kirjeldan ilu: tark, osav, täpne, õrn, sujuv, voolav, haarav, lummav, maitsev, unistav, piiramatu, lõppematu, soe, värskendav, hõljuv...mis kõik veel. Ja ilu võib mind kinni hoida, aga parem on seda läbi näha. Ja siis on parem kas või korraks loobuda, et Heideggeri kohaselt oma heidetus läbipaistvaks teha.

Pokinen siin.

Uus meeleheitlik Vabandus. Aga uus motivatsioon. vähemalt täna.. eilsest alates. Aitähh Alvis Hermanis! Laususin tänu eile õhtul pisarsilmil... käredal ja sügaval häälel, käsi kokku lüües ja H tähte venitades- Aitähhhhhh! See oli kui ootamatult ilmunud päästevest, hetkel mil uppumine kindel paistis. Surm ja sellega seotud saladus jäi küll õhku alles, aga minus peatub see nüüd hoopis veetlevamalt oma paika hoides. Eks!
Ja siiski jätkan uuesti Vabandusega. Teie tähelepanu püüdmiseks ja enesehaletsuseks ja oma sellise Enese märgistamiseks.. et olen midagi teisiti ja natuke rikkis ja vist veel natuke nõrk uut aastat alustama. Ja palun teid, et räägiksime Inimesest! Et oleksime päriselt ausad ja lubaksime teistel seda olla. Sest ma ei leia hetkel midagi olulisemat ning tean, et taolisi Õrnu on veel. Ma lihtsalt mõtlen, et nii võib üle olla mõtetest, mis ühel hetkel enam veetlevad ei ole. Kui lihtsalt kuidagi teineteisel lubatakse... ja ollakse...
Aitähh Alvis!

Draamafestival 2009: vahekokkuvõte

Ega siis iga päev teatrit pask kesine. Ometi kui jälgimäe Lätit kaotamas - viga käes. Ebatasane tasandamatu hoovus, lämbe õhk, tolmused tänavakivid, millelt kraabib järjekord jälgi - see kõik on teistmoodi. Elo. Vana Baskin võõras keskkonnas kriibib ligipääsmatult lähemale. Mulle tundub, et nii öine kohv võib teha pahaendelisi keeristorme põhiseadusesse. Kuldsinine päev, taamal vägistamas jogurtit trükkal, kes silmitseb su sinakasrohelisi põlvikuid. Keegi sipelgas armatseb, aga ei malda rünnata rohutirtsu. Hommikul tuleb väike mees traksidega, õhtul kruusisang katki. Dali on tõsine vana. Uudis! Kõhuvalu ei kavatsegi märatsemist lõpetada. Ahaa - Athena kohvik pakub naistele hügieeniprotseduure kärmelt, Kasterpalu jookse. Ometi vaatab vokaal jämedalt kurku tõele. Läbi ukse sobimatu sööst, läbi akna piinlikkust tekitav viiruk. Kohandatud karje, läbitud maa. Õlu peatub magamatuse äärel. Festivaliklubi toimub kuradi...jah. Ebajuriidiliselt ära tehtud. Mõnikord tundub meilegi andetutele pantomiim keeruline. Uudis! Või ei? Kahhelkivid põrmustatult nähtamatud. Oi vahi. Vahi. Gen leigelt kuum, Taavi mässab oma luukeredega. Vat nii, sedasi see tundub, raisk, punane kardin põleb. 56 meest mahtusid purki ära ja tahtsid endid kratsida, marineeruda ja surra sinna haisvasse, läbimõeldamatult ebamugavasse seltskonda - kõigil oli see hingel. Kondoom ingli perses.

Kokkuvõtteks:
Seekord jäi kahurvägi rõõmsalt ukse najale.

Muljetasid Ott, Ragne, Hendrik, Kait, Liisu ja Jim.

Olgem lühidad ja konkreetsed nagu Ott

Persse kõik!

vabandust

jätsin oma eeelnevast mõtisklusest kogemata ühe osa välja, märkamata et see mu mõtet muudab. sellest ka järgnev küsimus Loorelt:
Ma ei saand sellest lausest aru: "Kui pilt on hea ja tekitab emotsiooni siis kunstnik on näinud maailma selgelt ilma emotsioonideta, nii nagu ta on." Maailm, nii nagu ta on, emotsioonideta? Kas see on umbes nii, et ma ütlen: See puu on roheline. (nii nagu ta on, ilma emotsioonideta) Või siis: See puu justkui nutaks (st. ma leian sellest puust emotsioone?) Sealt edasi, kas siis kui esitada seda lauset ainult faktiliselt, et puu on roheline, kas see on siis õigem viis seda puud kirjeldada? Kas nii peakski kunsti vaatajaile edastama, nii nagu elu on, ilma emotsioonideta, sest vaid nii ma näen seda puud selgelt? Täiega error! :S

Ma plaanisin tegelikult seda öelda, et kunst on selline nagu ta on pole olemas head ega halba kunsti. Ehk siis kunstnik on võimalikult selgelt esitanud maailma sellisena nagu ta on. Error tekkis siis sellest et väitsin et kunstnik on näinud emotsioonitult, ma arvan et kunstnikku tõukabki maailma kujutama emotsioon. ja mitte ühegi kirjelduse jaoks pole õiget varianti. küsimus on lihtsalt mõjuvuses.

Sellest võibolla ei peagi rääkima üldse. Ma lihtsalt tulin mõttele ja panin selle kirja. Las ta olla oma ebatäiuslikkuses. teeme ikka emotsiooni täiega

kunst

Emotsioon on kõige isiklikum, keegi ei saa kunagi täpselt öelda kuidas sa tunned. Üks pilt võib sajas erinevas inimeses tekitada emotsionaalselt erineva reaktsiooni, kuigi pilt on sama ja tekitab reaktsiooni ja kõik sada inimest ütlevad et see on väga hea pilt. See kuidas nad pärast vaidlema lähevad oma arvamuse üle kuidas nende emotsioon oli õigem kui kellegi teise oma on tobe ja ei kuulu kunstnikukriitikasse. Kui pilt on hea ja tekitab emotsiooni siis kunstnik on näinud maailma selgelt ilma emotsioonideta, nii nagu ta on. Mida selgem on kunst seda rohkem suudab ta maailma kõnetada. See tähendab, et kunstnik peab olema võimeline märkama emotsioone, aga olema neist kõrgemal et selle materiaalset avaldumisvormi vaevata esile tuua. Ja see ongi kunst.