teisipäev, 1. september 2009

kunst

Emotsioon on kõige isiklikum, keegi ei saa kunagi täpselt öelda kuidas sa tunned. Üks pilt võib sajas erinevas inimeses tekitada emotsionaalselt erineva reaktsiooni, kuigi pilt on sama ja tekitab reaktsiooni ja kõik sada inimest ütlevad et see on väga hea pilt. See kuidas nad pärast vaidlema lähevad oma arvamuse üle kuidas nende emotsioon oli õigem kui kellegi teise oma on tobe ja ei kuulu kunstnikukriitikasse. Kui pilt on hea ja tekitab emotsiooni siis kunstnik on näinud maailma selgelt ilma emotsioonideta, nii nagu ta on. Mida selgem on kunst seda rohkem suudab ta maailma kõnetada. See tähendab, et kunstnik peab olema võimeline märkama emotsioone, aga olema neist kõrgemal et selle materiaalset avaldumisvormi vaevata esile tuua. Ja see ongi kunst.

2 kommentaari:

Loore ütles ...

Ma ei saand sellest lausest aru: "Kui pilt on hea ja tekitab emotsiooni siis kunstnik on näinud maailma selgelt ilma emotsioonideta, nii nagu ta on." Maailm, nii nagu ta on, emotsioonideta? Kas see on umbes nii, et ma ütlen: See puu on roheline. (nii nagu ta on, ilma emotsioonideta) Või siis: See puu justkui nutaks (st. ma leian sellest puust emotsioone?) Sealt edasi, kas siis kui esitada seda lauset ainult faktiliselt, et puu on roheline, kas see on siis õigem viis seda puud kirjeldada? Kas nii peakski kunsti vaatajaile edastama, nii nagu elu on, ilma emotsioonideta, sest vaid nii ma näen seda puud selgelt? Täiega error! :S

Ott ütles ...

mul ka sama koha pealt ei jooksnud enam edasi mõte.