ILUSAT ILUSAT ILUSAT kevade algust nüüd lõpuks teile kõigile!
vahet pole, mis temperatuur on. vähemalt päike paistab ja taevas on sinine.
ja on olemas kõik see, mis on. rõõm ja vabadus ja meeletus ja lõputu õnnetunne selle üle, et te olete olemas.
see ju ongi kevad!

ÄRA

Läksime ära! Tegime ära! Tulime ära!
Ma tahtsin selle pärast kirjutada, et me teeksime koos seda tihemini. Kui meil on see võimalus. Ja vastavad tüübid.
Elu peab olema vallatu. Aga ei pruugi olla vallaline. Vaid vali ja vallatlev. Me võiksime olla ülevalla vintskid ja vintsked. Aga ei pruugi olla vinnised ja veinised vaid villased.
Banaan! Vahel tahaks teid ära süüa. Täitsa ära.
Õhupallid!
Tuli jälle ära.
Ja Kirsti hakkab Mr. X-i suudlema. Miks?
Seks!
Ja jälle tuli ära. Kellel?
Ja Mailit rabati keset tänavat.
No eks see nii ikka ole, kui on palju ilusaid asju, siis need kukuvad ära. (Veab tal)
Kas lähme magama? Magama ära? -Tsss! Ärme tõsta kära. Laudas on väike mära.
Väike küünal sära. Ära kustu ära.
Kolm küünalt. Viisteist küünalt. Viisteist väikest loodet.
Ragne magab väsimuse ära.
Mari lõhkus stange ära.
Liisu kadus ära. Mõtetesse
Kirsti pesi nõud ära.
Loore?
-Ära tee! Härra tee ja proua kohvi!
Meie olemegi kaasaegne kirjandus. /;Teistmoodi;/
Sõnad läksid ära ja mõte leidis otsa ja ääre. Rööökis üle selle. Ja öökis ka. Ja ööbik nöögib. Ära.
Mahtus pihku, juhtus tihti.
Vahest on vaja! Minna ära!
Nagu meie!
Aga teie?
Kus te olete? Ära?
Tulge siia, meie man.
Yeah (wo)man!
Aitab kah.

Läksime ära! Tegime ära! Tulime ära!

Mari Ä.

Loore R.

Liisu A.

niii vähe

Ma olen päev otsa midagi teinud- kirjutanud Marioni erialapäevikut ümber, süüa, tõin puid, lugesin Cohenit, analüüsisin näidendit, kirjutasin veel ümber, tegin Katrega akrobaatikat, kirjutasin veel ümber,nüüd olen 12 tundi teinud asju- ja ikka on tunne et liiga vähe, et ma ei jõua iial järele ja et......
ma tahan ju ainult väga heaks saada- see onsee mida ma tahan ja see ajas mul praegu pea valutama.

pisike.

kodus. Tartus.
Lugesin oma väikesele õele unejuttu, peale mida oli aeg magama minna. Polnud pisikesega enam ammu rääkinud ja nii ma istusin ta voodi serval ega raatsinud teda veel unne sokutada. meil arenes väga armashuvitav vestlus. Ta rääkis mulle oma õudusunenägudest, vehkis kätega ja püüdis mind mõistma panna, kui õudne see kõik tõeliselt oli. Ja siis ütles ta siiral sõnal: "Mannu, aga tegelikult ei tohiks me üldse hirmsatest asjadest rääkida. Rääkima peaks ainult ilusatest asjadest ja ilusatest unistustest, nii ei saa kuri meid kätte. Näiteks unistan mina, et olen võlur. Ja ma tahaksin koos sinuga unes lammaste seljas lennata, Mannu. Ja tegelikult ma ju olengi võlur.. lihtsalt ilma päris võlujõuta. Kui ma oskan inimesi rõõmsaks teha, siis ma olengi võlur!" (ja ta naeris oma heledat pisipärdiku naeru)
Jah! vot siis! Unistame! Ja lendame lammastega! kurjast kaugel!
Te, Võlurid, muudate mind rõõmsaks!!

värinad on hinges.
ma ei oleks mitte iial uskunud, et erialatund võiks olla midagi nii vaimset ja kordaminevat.

Lõik erialapäevikust

/... /Siinkohal tahtsin ma nuttes välja joosta. Liig-palju puudutab see mind. Ma tahan mõista (ennast? elu? teatrikunsti?), kuid liiga palju on selles kõiges vastuolulisust ning arusaamatut. Liiga palju on seda, mida ma veel ei mõista. Mida ei saa, ei oska veel mõista.
Mu süda peksis nii kõvasti kui ma seal uksel seisin, tahtis hinge matta. Kuid sel hetkel ma tundsin, et minus on see miski, mis ei saa mitte vaiki olla. Lihtsalt peab olema! Kuid miks ma siis ei öelnud midagi? Mul oli tunne, kuid puudusid sõnad, puudus oskus seda kirjeldada, seda öelda.
Aga samas sai ka selgeks, et veel ma tõesti mitte midagi ei tea, ei oska. Mis kasu on sõnadest, kui ei ole seda oskust, et seda välja öelda. Et need ka midagi tähendaks. Mu käsi on veel liiga nõrk, selleks käsitööks. Kuid seda kõike on ju nii palju. Ma ei tea, kas ma jaksan, suudan.. Kuid ma tean ja tunnen, et pean - sest ma tahan! /... /

Lugedes Merle Karusoo esimese semestri päevikut hakkas ju veider, et neil sama faas oli, et nad olid sama vanad, tegid samu vigu, õppisid samu asju ja närisid ja seedisid sedasama "Hamletit". Isegi lennu number oli neil peaaegu sama - neil seitse, meil kaheksa. Seega, kui meie oleme kord sama vanad, kui Karusoo praegu, peaks meie koolis õppima kahekümne neljas lend nagu praegu aastal kaks tuhat kaheksa Tallinna teatrikoolis. Ja ega see Karusoo päeviku aegne aeg kuskile kadunud pole. Me loeme tema talletatud olevikku, seega on selle päeviku lugemise ajal Karusoo esimese kursuse teatritudeng, nagu meiegi, meie eakaaslane. Meenub David Vseviovi loeng Tallinna Ülikoolis, kus ta rääkis oma vaimustusest ajaloo vastu, kui ta kord fotot Beria allkirjast nägi ning sellele oma sõrme peale pani. Tõepoolest, Vseviovi sõrm oli samahästi selle allkirja peal juba allkirjastamise hetkel. Kõik ajad eksisteerivad korraga - nii need, mis olid enne meie sündi kui need, mis järgnevad meile. Aga kuidas kuidas kuidas ma püüan ja üritan elada olevikus, olla siin praegu ja mitte iial mujal.

mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad.
no näiteks see, et hommikul ärkad selle peale, et sinu korteris on võõras mees, kes nõuab viktorit.
ja loore juures lõunat tehes siseneb tagauksest järgmine võõras mees ja nõuab viina.
ja et õhtul teatrisse minnes kohtad kolme ja poolt tundi suurepärast värssi suurepärases esituses, mis ei nõua sult muud kui seda, et sa neid kuulaksid.
kõik see kokku on ju kogemist väärt, kas pole.

Näen tähte, ta vaatab mind!
Võin siin võsas samahästi endale asju ette kujutada.
Ta ei vaata mind, ta ei näe mind selles risus.
Mina näen teda aga hästi!
Selles kumas on miski, mis mind soojendab.
Aga ühtäkki ma ei julge enam vaadata,
äkki näeb ta mind siiski, näeb mind läbi võsa.

Just kuulasin vot sellist lugu.
Ehk ma pole ainus, kellel paralleelid jooksma hakkasid?

She's Madonna
(R. Williams)

Oh, Madonna, Madonna

I don't miss you
Just who
You used to be
And you don't ring true
So please
Stop calling me
Your Love is a ten penny
You're dropping clues
Like you've got any
You got to choose
There's been so many ohhhh

I love you baby
But face it she's Madonna
No man on earth
Could say that he don't want her
This look of love
Says I'm leaving
You're frozen now
I've done the freezing
I'm walking out
Madonna's calling me

She's got to be
Obscene to be believed
That's her routine,
Not what she means to me
I found myself
By circumstance
Across a room
Where people dance
And quite by chance
She' danced right next TO me

I love you baby
But face it she's Madonna
No man on earth
Would say that he don't want her
It's me not you
I've got to move on
You're younger too
But she's got her groove on
I'm sorry love
Madonna's calling me

Oh, Madonna, Madonna

I want to tell you a secret

We're having drinks
With Kate and Stella
Gwyneth's here
She's brought her fella
But all I wanna do
Is take Madonna home

I love you baby
But face it she's Madonna
No man on earth
Would say that he don't want her
It's me not you
I've got to move on
You're younger too
But she's got her groove on
I'm sorry love
Madonna's calling me

tervitus kaasrindlastele!

jõudu, mehed ja naised!
asjalood on nüüd sedasi, et jyrgen.jogeva@gmail.com on see aadress, kuhu saate saata oma pilte, tekste endast või mida iganes kraami (v.a. videosid veel) mida te tahate oma lehel näha.
lisage kindlasti materjali juurde oma nimi.
vot.. siuke lugu.

ja veel üks asi, mida ma ei saa mainimata jätta...
good to have her back, isn't it?

Lego-inimene

Mul oli kunagi idealistlik ettekujutus Näitlejast. Mulle tundus, et see on täiuslik inimtüüp, kuna näitleja on ennast täielikult ohjav ja kasutav inimene, st nukumeister, kelle keha on marionett ja kelle emotsioonid on otsuse küsimus.
Mõnes mõttes on mul iga päev selline tunne, nagu elaksin esimest korda, nagu alles nüüd võiksin olla selline, nagu päriselt olla võiksin.
Praegu siin koolis õppides on tulnud jälle meelde, õigemini tähelepanu alla see, kuivõrd palju ja pidevalt püüan end luua. Panna end eraldi valitud juppidest kokku nagu Lego-mehikest. Aga siis astun "lavale", "eesriie" avaneb ja "prožektorid" paljastavad mu varjurõivaist. Olen vaevalt öelnud esimesed repliigid ja liikunud ühest lavaservast teise, kui juba olen jälle seesama inimene, kes ennegi, kõigis neis eilsetes.
See ei tähenda, et mu püüd saada Lego-inimeseks lakkab. Tahan olla vaba milleks tahes.

Vahel meenub mulle F. Scott Fitzgeraldi "The Great Gatsby" lõpujagu, kus Jay Gatzi isa räägib jutustaja Nick Carrawayle, kuidas Jay poisieas enda jaoks "Hopalong Cassidy" nimelise raamatu tagumistele tühjadele lehtedele üles kirjutas, kuidas ta käituma peab, mismoodi ta iga päev vanematega suhtlema peab - märkmed, milline olla.

"Look here, this is a book he had when he was a boy. It just shows
you."

He opened it at the back cover and turned it around for me to see.
On the last fly-leaf was printed the word SCHEDULE, and the date
September 12th, 1906. And underneath:


Rise from bed . . . . . . . . . . . . . . . .  6.00       A.M.
Dumbbell exercise and wall-scaling . . . . . . 6.15-6.30   "
Study electricity, etc . . . . . . . . . . . . 7.15-8.15   "
Work . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8.30-4.30  P.M.
Baseball and sports . . . . . . . . . . . . .  4.30-5.00   "
Practice elocution, poise and how to attain it 5.00-6.00   "
Study needed inventions . . . . . . . . . . .  7.00-9.00   "

             GENERAL RESOLVES

No wasting time at Shafters or [a name, indecipherable]
No more smokeing or chewing
Bath every other day
Read one improving book or magazine per week
Save $5.00 [crossed out] $3.00 per week
Be better to parents


"I come across this book by accident," said the old man.
"It just shows you, don't it?"

"It just shows you."

Pilobolus

Mul on nüüd uus armastus...ma isegi mõistan, miks me rullume ja veereme mööda põrandaid seal kontaktimprovisatsioonis... jah ma olen jälle hilja üleval.et siis nüüd tuttu. Head ööd.