Lõik erialapäevikust

/... /Siinkohal tahtsin ma nuttes välja joosta. Liig-palju puudutab see mind. Ma tahan mõista (ennast? elu? teatrikunsti?), kuid liiga palju on selles kõiges vastuolulisust ning arusaamatut. Liiga palju on seda, mida ma veel ei mõista. Mida ei saa, ei oska veel mõista.
Mu süda peksis nii kõvasti kui ma seal uksel seisin, tahtis hinge matta. Kuid sel hetkel ma tundsin, et minus on see miski, mis ei saa mitte vaiki olla. Lihtsalt peab olema! Kuid miks ma siis ei öelnud midagi? Mul oli tunne, kuid puudusid sõnad, puudus oskus seda kirjeldada, seda öelda.
Aga samas sai ka selgeks, et veel ma tõesti mitte midagi ei tea, ei oska. Mis kasu on sõnadest, kui ei ole seda oskust, et seda välja öelda. Et need ka midagi tähendaks. Mu käsi on veel liiga nõrk, selleks käsitööks. Kuid seda kõike on ju nii palju. Ma ei tea, kas ma jaksan, suudan.. Kuid ma tean ja tunnen, et pean - sest ma tahan! /... /