Ehe

Üks reklaam peibutas meid ostma (ei mäletagi enam mida) sõnumiga: Jõulude ajal ei tohiks ükski inimene üksindust tunda. Mäletan vestlust ühe kitarristiga jõulurahu teemal. Ta nimetas Jõule ajaks, mil Maailm nõuab inimestelt rõõmu ja rahu tundmist. Tema aga muutuvat hoopis rahutumaks ja nukramaks (sain sellest väga hästi aru). Täna Tallinnas jalutadest vahtisin kõike seda ilu, mis muudetakse vajaduseks. Et ongi selline aeg, mil kõik on äkitselt ilusam. Kõike ehitakse rohkem. Ja vaata siis ette, kui sellisel ajal üksindust tunned. Sest kurbus juhtub siis suuremaks kui tavapäevane kurbus. Sest sinult on nõutud rõõmu. Selle puudumine tekitab aga süütunde, millestsaab kurbus.
Kõik, mis on ilus, on tavaliselt turvaline. Ma mõtlen, et tekitab meis säärase enesega turvalise olemise. Või annab meile Maailm säärase arusaama? Et kõik, mis on ilus, on turvaline. Ning kui sa ennast äkki turvaliselt ei tunne, ei mõista sa ka nõnda tugevasti ilu. Seetõttu ka Jõulud- on suurema turvatunde otsimise või igatsemise aeg. Ning kui hakata siis sellele igatsusele elama ja jõudu andma, jäävad jõulukaunistused meie ette õrritustena. Sest need Peavad meile ilu tähendama. Aga meie teame vajada midagi rohkem. Kas on see igatsus miski Maailma toodang või siiski vaid meie enda inimlik osa?
Ükskõik kui vähe on meil aega või kui vähe meist hoolitakse või kui palju oleme väsinud... siis Suurele Päevale tuleb läheneda armastades. Selle võib unustada, kui kuusel rippuv muna meid nägema paneb puuduvat. Tean. Aga kõigest muust olulisem on see, mis tuleb seest ja inimesest ja kui ka Mina pole olemas, siis sellest ausast, mida võime endale kinnitada, et armastame. Kait, sellest saabki Suur Päev!
Ja siis tänan Uku Uusbergi, kes hoolimata tagamaadest ning olnud ajast või aja olematusest Vanemuises lastetükki lavastades, ei jätnud armastust maha.. armastust üles tegemata!
Võin sissekande lõpetada kuidas tahes, sest see on minu Oma. Nii ei soovi ma, et te üksindust ei tunneks... tundke ikka, kui tunnete ja hetk nii nõuab. Minge selle tundega lõpuni välja ning laske ta vabalt olla, kuni leiate miski, mis teist endast alguse saab. Ütelge ennast nii, et seest tahab lõhkeda. Armastus on see... igatahes.

LEARI tegemiste AJAKAVA

1. DETSEMBER
2. DETSEMBER
3. DETSEMBER
-kell 11.00 Hellariga vehklemine Von Krahlis
-Mari ja Ott lähevad kell 15 Viljandisse

4. DETSEMBER
-tüdrukud Teeviidal esinemas

5. DETSEMBER
-tüdrukud Raplas Tule-Teel esinemas, Jim jõuab proovi 11:30ks

6. DETSEMBER
-proov kell 14 Von Krahlis

7. DETSEMBER
8. DETSEMBER
9. DETSEMBER
10.DETSEMBER
11.DETSEMBER
12.DETSEMBER Ott 13.00 - 17.00 Nõmme muusikakoolis proovis.
13.DETSEMBER
14.DETSEMBER Otil "Hääl Jääl" kontsert Karki Nuias 19
15.DETSEMBER Otil "Hääl Jääl" Glehni lossis kell 20
16.DETSEMBER Otil "Hääl Jääl" Rakveres kell 19
17.DETSEMBER
- Mari, Ott, Loore, Maili ja Kirsti Tartus

18.DETSEMBER
19.DETSEMBER
20.DETSEMBER
21.DETSEMBER
- Jim jõuab hambaarsti juurest ~11:30.
- Mari, Ott, Loore, Maili ja Kirsti alates kell 15 No99 teatris proovis

22.DETSEMBER
23.DETSEMBER Otil "Hääl Jääl" kontsert kell 19 Türil
24.DETSEMBER
25.DETSEMBER
26.DETSEMBER
27.DETSEMBER
28.DETSEMBER
29.DETSEMBER
30.DETSEMBER
31.DETSEMBER
1. JAANUAR
2. JAANUAR
3. JAANUAR
4. JAANUAR
5. JAANUAR
6. JAANUAR
7. JAANUAR
8. JAANUAR
9. JAANUAR
10.JAANUAR
11.JAANUAR
12.JAANUAR
13.JAANUAR
14.JAANUAR
15.JAANUAR

Aken

Kui Lossi 9-5 maja aken südaööl sisse löödi , haarasin mina telefoni ja helistasin politseisse - öeldes , mina olen Kait Kall , võite googeldada kui tahate , ma olen normaalne mees. Hetk hiljem vaatan siis teisi mehi - Vallol on keset tänavat uisud käes , Raidul moosipurk , Imre istus politsei bussi. Algas jälitus , kuna me teame täpselt kurikaela mõttetegevust , saime Raiduga ühe mehe kinni. Aga kui ma seletasin Imrele kuhu politseiga tulla , pani poiss jooksu. Lõpptulemus , moosipurk läks käiku - Rait mudane , õrnalt verine ja Kelm politseibussis ning saime koos politseiga aknast rõõmsalt pilti teha. Ööd on siin mustad !

Ma näen juba kõikjal Kuningas Leari.

http://www.youtube.com/watch?v=IQR9bw-4R08

Lugu esitavad Narr, Kent ja Cordelia

Marionile juubeliks

***

Eile ütles üks tüdruk , et ta tahaks kõigil meestel peast kinni võtta ja nad peaga vastu seina või maad lüüa. Ta lausus seda vihaga ja läbi pisarate. Tegelikult tahtis ta seda inimest kallistada , kes talle just haiget oli teinud. Ning sellises olukorras ei oska kuidagi aidata ja arvatavasti pole vajagi , sest see tuleb läbi põdeda nagu gripp. Ma ise maadlen kah selle haigusega – suutmatus toime tulla olukorraga ja ma vist kohe kohe lähen seest lõhki ning ma ei saa aru , mis toimub. Ja ma tundsin , et ma tean mida see tüdruk tunneb , kindlasti ei teadnud , aga vähemalt tundsin , et tean. Kell oli siis umbes pool neli öösel. Tundub , et öösiti on inimesed avatumad , siiramad ja tunded pritsivad seest välja. Nii head kui halvad. Ja siis ma lähen närvi kui kuulen , suitsuruumis , et Egon sai peksa , sest läks sõbrale appi ja tahtis tüli lahutada. Ma ei tea kes on Egon , aga mul on temast kahju. Tegelikult ei ole see ju üldse minu probleem , aga miks ma siis ärritun ? Aga kodu poole jalutades on mul kuidagi hea tunne , et ma saan osa teiste inimeste tunnetest ja emotsioonidest. Ja ka minule on viimasel ajal külge hakanud komme olla õnnelik. Ja siis ma mõtlen , et nii ongi , üks silm nutab , teine naerab. Ja see ongi ilus. Naer läbi pisarate ; nutt läbi naeru.

Teatavat sorti maailm

Nagu Aki rääkis mulle ja Otile teel Tallinnasse, on meil keha selleks, et võimaldada oma karmal edasi õppida. Iga inimene tuleb taevast, tema keha kaob, aga inimene ise on sama- valgus.. tema karma on see, mida ta on kandnud kõiksuse aja. Ja elus me õpime paremaks saama. Kui meil aga ei õnnestu õppida ja kasvada suuremaks, satub meie karma madalamale tasemele. Ja paha inimene läheb põrgusse, kus ta viibima peab aastasadu, et uuesti taevasse saada ning uuesti sündida ja õppima hakata. Nii oleme me kõik tegelikult õed ja vennad, sest meie karmad on igavesti olevad ja liiguvad üheskoos ning valivad enesele ise vanemad, kellede perre sündida. Selle jutu peale ütlesin Akile, et see idee on väga ilus. Loobumine sellise idee järgi tähendaks siis õppimisest loobumist. Sest me jääme igavesti alles. Küsisin Akilt, et kuidas siis tulla toime lõpmatu kurbusega.. ta ütles, et tuleb lihtsalt mõista, millest kurbus tekib. On aga inimesi, kes ei oska ega tahagi mõtelda sedamoodi tõsiselt enese kasvamisest.
Kirjutasin selle algselt Jimi postituse kommentaariks, aga kuna jutt tuli pikk, lisasin selle uue postitusena. Läks korda mulle tookordne Jimi lugu sellest Teatavat Sorti Mehest. Kuna ma ka ise pikki nädalaid (vahelduva eduga) õnnetu olin, siis tegi see jutt mulle seetõttu haiget, et kuidagi vist ootasin kusagilt lootuse tulemist, aga Jimi mõtisklus ei olnud just lootusest tulvil. Ma mõistsin seetõttu pettumise tunnet (kui nii võib sellast Jimi tunnet nimetada) hästi, olin aga oodanud kõikjalt head (mida ma aga äkki enam kusagilt kätte ei osanud saada. Hiljem sain aru, kui lollisti tegin, et kusagilt mujalt peale iseenda lahendust otsisin). Mõtelda saab aga igate moodi. Ning oma teadvuse avardudeski saab uue info kuidas tahes enesele vastu võtta. Aki elab ilusas ilmas, sest tema teab ennast teadvat ning on leidnud rahu, nii mulle tundub. Ning uskuda midagi päriselt ja hoida oma väge, on suur õnn. Õnn, mille poole vist liigume kõik. Võime ka teispidi elada. Vihata kõike ja puksida elule vastu. Elu võib meile jaotada hetki, mil mitte kibestuda näib võimatu ja noid hetki tuleb kindlasti, kui kaotame headuse tunde ära. Aga see vist elu ongi.. otsida Oma usku, mis kasvataks ja teeks head ning püüda seda hoida ning kaotades jälle taastada. Kaotame nii kui nii jälle. Aga siis õpime jälle ja leiame jälle. Kõik on ainult tänane. Ja kibestumus ka. Homme on miski muu. Ja nagu Akigi kõneles.. on kõik igaveses muutumises. Seega.. kõik, mis teeb haiget, on lihtsalt uus muutus, millega me pole veel harjunud.
Esmaspäeval ärgates, tundsin oma kurbust ja ängi edasi, pidasin ennast endiselt haigeks, siis aga tegin enesele ootamatult valiku- olla kõigest üle ning hakata lambist naeratama (säärast valikut ei tee ma mitte tihti, sest enamasti istun oma ängi otsas ning ei taha sealt nimme alla tulla, tootes sellega ängi ainult juurde) Nii ma sundisin oma näo naeruks laiali ning tervitasin kõiki teadlikult rõõmumaigul. Isegi meditsiinis räägitakse sellest, et naeratus petab organismi ära ning hakkab tootma õnne hormoone. Ning nõnda see on. Ma ei uskunud, et nõnda lambist on võimalik õnnelikuks hakata. On küll, raisk. On võimalik hakata lambist nägema asju teisiti, mõtlema teisiti, uskuma teisiti.
Aga hell võib tõesti olla. Sest valu sünnib ainult läbi ilu. Kui me ilu tõeliselt kohtame, sünnib sellest valu. Aga valu kohates saab looduks ka uus ilu. Nii on hellalt ja valusalt elamine kohutavalt ilus. Ja tegelikult suurte asjade alguseks.

http://www.youtube.com/watch?v=JaHVK35R3-s&feature=fvst
Pühendusega Jimile :)

Vahel võib lihtsalt kõik hulluks ajada...tahaks olla rõõmus ja õnnelik. Aga kael kannab pead, milles elavad mõtted ja need mõtted ma tahaksin ära saata, neid on palju.Ma ju ei ütle ausalt mis mul mureks- pean seda väärikuseks kui jätan ütlemata. Kõik peavad väärikuseks seda kui jätavad ütlemata- ainult narr räägib tõtt. IROONIA
Kui ma olen sündinud Kirsti Villardina siis elan ka sellisena :) Äkki ma homme loobun oma väärikusest.

Teatavat sorti Mees

Hei, olin eilses Akis veidi endast väljas. Panin oma mõtted kirja, neid saab lugeda ZA/UMist.
Nii et kes tahab lugeda tüübist, keda Ivoga kohtasime, see lugegu. Siit.

http://www.youtube.com/watch?v=iEV7IhRw8Ck&feature=related

Ma eila ostsin uue juutunoa

Haigus minu korterinaabrid viis minema siit Viljandist.
Nüüd siis olen mina. sedasi. üksipäini. Küünlad põlemas ja kaminas leekide all krõbisemas halg. Ma mandariine söön, joon teen ja kuulan muusikat, mis hea. Ja sedasi, üskipäini, vahel igatsenud olen õhtut luua. Nüüd kõik kui sooja magusana kõlab. Ei ole asju teha teistele, vaid mulle õhtu on. Internet mu ees on lahti ja leian kuulutused. kodu otsinguisse panen hetked järgmised. Ja kujutlen end neisse, mis sealselt pakutavad on. Nii ja naa. Kord diivanile varbaid vaatama, kord koiku peale patju suudlema, kord süüa tehes tantsvalt laulema, kord purjuselt toa uksel voolama. ma kujutlen. Oma uste taga nii, oma peitmises üks võlu on. Ja siis... ma kuulutuse leian. kesk vanalinna mu kodu üles riputat. ja mõtte leian keerlevat peeneis kardinais, käimas keskel juustunuga. kujutlemas vabadust.
Siis oma jaoks ma paljastatud saan: õhtut ja unistusi loon, et petta ära hirm.
Ei muusika, tee, küünal, kamin mu omad pole. Kõik soe enam soe ei ole. Ma paljastatud olen. Kui kujutlen üht tuiskund ööd, mis äkki kole. Ja oma uste taga ma nii üksi varbaid vahtind olen.
Mu otsingud on turvatunde suunaga ja siia lõppevad, kus hirm. Ja mu juustunuga pole miskit väärt - loll ost, mis tehtud uneluses ja mu hirmu meenutab.
Ma nõnda vapustavalt üksi olen. mind reetis mu romantika.
Oh seda veenvat elu, mis nii mõistma paneb mind. pole parata.

Täiesti üksi oma palavikuga.

Esimene asi täna hommikul uksest väljudes oli lai liug mööda kõnniteed pikali, mõlemad jalad sügavale sulalumeloiku. Konkreetsus on tore asi. Sulan ja soojenen.

Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm

Täpselt kolm tundi tagasi alustasin kütmisega. Toas oli 12 kraadi. Järgmise tunniga tõusis temperatuur mu puitimitatsiooniga termomeetril ühe pügala võrra. Sama juhtus ka järgmisel tunnil. Kuid selleks hetkeks kui kalender oma kuupäeva vahetas, oli "kliimasoojenemine" mu toas stabiliseerinud ning jäänud püsima endisele kriipsule.
Ja ma hakkasin mõtlema numbritele: kell üheksa alustasin kütmist, olen ahju loopinud ligi 15 halgu, hetkel on toas 14 kraadi Celsiust ning juba on kätte jõudnud 10. 11. 09 ja..
persse need numbrid!
Mul on ikka külm!

Olen haige inimene.

Ega valu ja ilu ei seisa teineteisest kuigi kaugel.