Teatavat sorti maailm

Nagu Aki rääkis mulle ja Otile teel Tallinnasse, on meil keha selleks, et võimaldada oma karmal edasi õppida. Iga inimene tuleb taevast, tema keha kaob, aga inimene ise on sama- valgus.. tema karma on see, mida ta on kandnud kõiksuse aja. Ja elus me õpime paremaks saama. Kui meil aga ei õnnestu õppida ja kasvada suuremaks, satub meie karma madalamale tasemele. Ja paha inimene läheb põrgusse, kus ta viibima peab aastasadu, et uuesti taevasse saada ning uuesti sündida ja õppima hakata. Nii oleme me kõik tegelikult õed ja vennad, sest meie karmad on igavesti olevad ja liiguvad üheskoos ning valivad enesele ise vanemad, kellede perre sündida. Selle jutu peale ütlesin Akile, et see idee on väga ilus. Loobumine sellise idee järgi tähendaks siis õppimisest loobumist. Sest me jääme igavesti alles. Küsisin Akilt, et kuidas siis tulla toime lõpmatu kurbusega.. ta ütles, et tuleb lihtsalt mõista, millest kurbus tekib. On aga inimesi, kes ei oska ega tahagi mõtelda sedamoodi tõsiselt enese kasvamisest.
Kirjutasin selle algselt Jimi postituse kommentaariks, aga kuna jutt tuli pikk, lisasin selle uue postitusena. Läks korda mulle tookordne Jimi lugu sellest Teatavat Sorti Mehest. Kuna ma ka ise pikki nädalaid (vahelduva eduga) õnnetu olin, siis tegi see jutt mulle seetõttu haiget, et kuidagi vist ootasin kusagilt lootuse tulemist, aga Jimi mõtisklus ei olnud just lootusest tulvil. Ma mõistsin seetõttu pettumise tunnet (kui nii võib sellast Jimi tunnet nimetada) hästi, olin aga oodanud kõikjalt head (mida ma aga äkki enam kusagilt kätte ei osanud saada. Hiljem sain aru, kui lollisti tegin, et kusagilt mujalt peale iseenda lahendust otsisin). Mõtelda saab aga igate moodi. Ning oma teadvuse avardudeski saab uue info kuidas tahes enesele vastu võtta. Aki elab ilusas ilmas, sest tema teab ennast teadvat ning on leidnud rahu, nii mulle tundub. Ning uskuda midagi päriselt ja hoida oma väge, on suur õnn. Õnn, mille poole vist liigume kõik. Võime ka teispidi elada. Vihata kõike ja puksida elule vastu. Elu võib meile jaotada hetki, mil mitte kibestuda näib võimatu ja noid hetki tuleb kindlasti, kui kaotame headuse tunde ära. Aga see vist elu ongi.. otsida Oma usku, mis kasvataks ja teeks head ning püüda seda hoida ning kaotades jälle taastada. Kaotame nii kui nii jälle. Aga siis õpime jälle ja leiame jälle. Kõik on ainult tänane. Ja kibestumus ka. Homme on miski muu. Ja nagu Akigi kõneles.. on kõik igaveses muutumises. Seega.. kõik, mis teeb haiget, on lihtsalt uus muutus, millega me pole veel harjunud.
Esmaspäeval ärgates, tundsin oma kurbust ja ängi edasi, pidasin ennast endiselt haigeks, siis aga tegin enesele ootamatult valiku- olla kõigest üle ning hakata lambist naeratama (säärast valikut ei tee ma mitte tihti, sest enamasti istun oma ängi otsas ning ei taha sealt nimme alla tulla, tootes sellega ängi ainult juurde) Nii ma sundisin oma näo naeruks laiali ning tervitasin kõiki teadlikult rõõmumaigul. Isegi meditsiinis räägitakse sellest, et naeratus petab organismi ära ning hakkab tootma õnne hormoone. Ning nõnda see on. Ma ei uskunud, et nõnda lambist on võimalik õnnelikuks hakata. On küll, raisk. On võimalik hakata lambist nägema asju teisiti, mõtlema teisiti, uskuma teisiti.
Aga hell võib tõesti olla. Sest valu sünnib ainult läbi ilu. Kui me ilu tõeliselt kohtame, sünnib sellest valu. Aga valu kohates saab looduks ka uus ilu. Nii on hellalt ja valusalt elamine kohutavalt ilus. Ja tegelikult suurte asjade alguseks.