***

Eile ütles üks tüdruk , et ta tahaks kõigil meestel peast kinni võtta ja nad peaga vastu seina või maad lüüa. Ta lausus seda vihaga ja läbi pisarate. Tegelikult tahtis ta seda inimest kallistada , kes talle just haiget oli teinud. Ning sellises olukorras ei oska kuidagi aidata ja arvatavasti pole vajagi , sest see tuleb läbi põdeda nagu gripp. Ma ise maadlen kah selle haigusega – suutmatus toime tulla olukorraga ja ma vist kohe kohe lähen seest lõhki ning ma ei saa aru , mis toimub. Ja ma tundsin , et ma tean mida see tüdruk tunneb , kindlasti ei teadnud , aga vähemalt tundsin , et tean. Kell oli siis umbes pool neli öösel. Tundub , et öösiti on inimesed avatumad , siiramad ja tunded pritsivad seest välja. Nii head kui halvad. Ja siis ma lähen närvi kui kuulen , suitsuruumis , et Egon sai peksa , sest läks sõbrale appi ja tahtis tüli lahutada. Ma ei tea kes on Egon , aga mul on temast kahju. Tegelikult ei ole see ju üldse minu probleem , aga miks ma siis ärritun ? Aga kodu poole jalutades on mul kuidagi hea tunne , et ma saan osa teiste inimeste tunnetest ja emotsioonidest. Ja ka minule on viimasel ajal külge hakanud komme olla õnnelik. Ja siis ma mõtlen , et nii ongi , üks silm nutab , teine naerab. Ja see ongi ilus. Naer läbi pisarate ; nutt läbi naeru.