Miskipärast

Miskipärast on kõle. igal pool on natuke kõle. Hakkan enda pärast muretsema ja mõtlema, et olen haige.
Ma otsin harva abi. oma tujudesse või tegudesse. Ja kui otsin...
Ühel õhtul Viljandis, kui Liisu toas sain võimaluse öö magada, sõitsin Kõrgemäelt alla ja tänav oli rööpas. Auto juhtis end ise ja sõitis lumevalli sisse. Kõva häälega püüdsin vanduda juhtunut olematuks. Auto ei liikunud enam paigalt, rattad keerlesid lume sees ringi. Uks paukus, käisin autost sisse-välja, lükkasin autot tagant-eest, peksin lund auto ümbert käte-jalgadega, pinge väljus minust sõnutsi-pisaratsi. Olin jälle endast väljas, hell ja kange. Karjusin autos istudes abi ja vihkasin kõiki, kes mulle appi ei tulnud. Tänav oli tühi ja aeg oli hiline. Siis ilmus ühele aknale mees ja vaatas mind. Ma vahtisin teda, viipasin talle närviliselt ning suisa käskisin tal endale appi tulla, sõnadega: "Kas sa aru ei saa? Mis sul viga on? Miks sa ei tule siis? Mida sa vahid niisama? Too labidas, lollakas!" Ja kui ta endiselt tuimalt mind nõnda vaatas, lõin suurelt käega, laususin "Ah mine metsa!". (Ei kuulnud ta loomulikult ühtki minu sõna, kuid minu nägu ta silmis võis hirmutav olla küll.) Istusin autosse ja peksin rooli. Hingasin siis sisse-välja, alustasin otsast peale, nõksutasi autot lumes edasi-tagasi, tuli tossu ja mootor möirgas. Käis nõks ja auto sõitis taas rööpale. Veeresin ettevaatlikult mäest alla ning tänasin ennast ja Kedagi, kes meile abiks peab olema, kui üksi peame saama, võtsin oma asjad, tegin Liisu tuppa ahju alla tule, tõmbasin ukse kinni, jäin põrandale ahju ette istuma ega liigutanud ennast mõnda aega. Siis tuli uuesti rahu.
Keda sa ikka palud? Aga sellest mõttest vist kõledus sünnibki. Jääd üksi. Ja saad lõpuks hakkama. Aga enne hakkama saamist oled ise süüdi. Et on kõle.
Siis mõtlesin, et vist oli sellel mehelgi aknal seal kõle. Minu nägu võis temale kõle küll olla. Ju ta kartis. Oli üksi. Raske on vahel inimestega ja inimesteni olla, kui sa ise inimene olla ei oska.
Ma otsin harva abi ja puiklen ja inimesteni ei lähe ja jätan end nõnda nii. Aga vahel kui seda õieti õigesti teen ja otsin, mõistan, et ega üksi ei pea.
Kurat, vahel paistab kõik väga kõle...

Kõikidele toretatele mõmmikutele!

Olin asjalik ja saatsin Smedsile Soome instrumentide nimekirjad. Ingliskeeles, ületasin ennast ja nüüd juba paar kirja siin Eesti-Soome vahel lennanud ja olgu kõigile ja korraga öeldud: " Say hellous hellous for everybody, Kr."

tore mu meelest!

ja raske lumi vajub katustel alla äratades öösel inimesi maavärina kahtlustes. Sulab, jess!!

Oswaldi elu monoloog

Mälestusi.

Pistoda stseen erinevatel kujudel oli sisemiselt kõige suurema pingega. Kas seekord saan ribide vahele? Ja kui saan, kas ma siis parmupilli loo saan ära mängida või lähen kohe lava taha. Kas ma üldse püsti saan tõusta, kas mul on äkki nüüd vereloik ka kõhu all, see ei tohi ju lavale jääda, Ott ja Ivo hakkavad võitlema ja libisevad. Ja kui see ora mul käes kinni on , kuidas Kait selle pingil välja saab tõmmata. Aga tulemus oli ainult sinikas käsivarrel ja auk ülikonnas. Iga kord tuletasin meelde kuhu ma telefoni panin ja kas kiirabi oleks parem oodata garderoobis või all. selles mõttes, et ma ei hakka ju vuntse ja parukat ära võtma. Ja siis kujutage ette kuju, kes istub Krahli garderoobis leti peal, hoiab käest või küljest kinni, peos wc-paberi tuts, mis on verine.

Või seda kuidas ma iga kord vaheajale tulles üritasin tordist tükki kahmata. Samamoodi teisele vaatusele tulles. Tort.:) Vähe sokolaadi, palju nalja:)

Kolmanda kursuse teine semester - start!!
(Mõtlen teile, teile, ikka teile.)

mitu aastat pole enam + kraade olnud

tribute to loore

mul on ka talvest kõrini.

Unistusest pilvede kohal

Ma loodan, et tuleb tuul ja puhub ä-ä-ära, pilved päikese eest. Ja siis läheb soojaks ja hakkavad jääpurikad tilkuma ning lumi sulama ja inimesed muutuvad õnnelikemaks ja seelikud lühemaks, tänavatele ilmuvad tõukekad-rulluisud (rollereid ei tahaks) ning kevadekuulutajad-mootorrattad ning mätas saab kuivaks, et siis sellel lõbusalt peesitada ning õlut libistada. Ning kasel pungad pakatavad ning muutuvad väikesteks hiirekõrvadeks. Õhk praksub ja naksub, võbeleb ja väreleb. Kõik mahlad on valla ja hing tahaks rõõmust karjuda, kuid kuna ei tea mida, siis Sa vaid ahmid õhku ja naerad - valjult ja tobedalt. Ja ometi kõik saavad aru, kõik naeravad koos. Siis jooksed oma kummaritega läbi suure porilombi, hüpates kõrgele-kõrgele õhku, südames suure sooviga, et Sa enam kunagi ei maanduks, vaid läheksid lendu, et siis kõrge kaarega liuelda koos pääsukestega üle vikerkaare, et näha seda ilu. Mu Jumalanna Loodus laulab! Kogu ilm kaigub sellest muusikast. Ja hing rõkkab!

Millal ma teid nägingi? Üleeile?
Aga MIKS ma siis teid juba nii väga igatsen?
Tallinn on tühjaks jäänud. Enam ei ole mõtet sinna tormata igal võimalikul ja võimatul juhul. Enam ei ole lootust Krahli garderoobis teid kas või ainult viieks minutiks kohata. Rakverest on saanud pelgupaik. Tulge mulle külla. Ma luban, et leian aega teie jaoks.
Armastan!

Tallinnas paistab päike ja mina olen väsinud, aga õnnis kõigist unelusist.
Ilusat sõbarapäeva, mu Valentinid ja Valentiinad, mu armastatud!

ausus

kokkuvõtteks tahaks öelda, et ma armastan oma elu ja inimesi selle sees.

Sirp / 12 .veeruar 2010

Death is not the end
Kairi Prints 12.02.2010

„Meie parimad ajad on möödas. Salasepitsused, valskus, reetmine ja kogu see laastav märul jälitab meid painavalt kuni hauani.” (Shakespeare)

Viljandi kultuuriakadeemias õpib Von Krahli kursus, kooli 8. lend. Kaks Peetrit, Raudsepp ja Jalakas, juhendavad ja ka mitmed Krahli näitlejad löövad noorte harimises hardalt kaasa. Nüüd jõudis kätte aeg noored esimest korda lavale lasta. Ei mingit ettevaatlikku algust, kohe ikka William Shakespeare ja „Kuningas Lear”. Vana-Briti kuninga mantli tõmbab ülle Peeter Raudsepp ise ja tudengitest saavad tütred, nende mehed ja muud asjapulgad, kes tapetakse etenduse lõpuks, nagu võib veidi etteruttavalt, kuid etteaimatavalt tõdeda, kõik peaaegu viimseni maha.

Kes kõige rohkem armastab meid veel?
See helde anni saab, sest teenind ära
ta kiindumus on selle.

Kes Leari looga kursis pole, nendele kulub enne vaatamist väike meeldetuletus ära. Lühidalt siis: on üks kuningas, tal on kolm tütart. Tahab oma riigi nende vahel ära jagada nii et, mida suurem on kellegi armastus isa vastu (tegelikult: mida paremini keegi pugeda oskab), seda suurema tüki saab. Noorim tütar Cordelia (Ragne Veensalu või Katre Kaseleht) on liiga ülbe ega saa üldse midagi – ainult pagendatakse Inglismaalt ja Prantsuse kuninga abikaasaks. Vanemad tütred Goneril (Liis Lindmaa või Maili Metssalu) ja Regan (Mari Pokinen) on juba varem mehele saanud, vastavalt Albany ja Cornwalli hertsogile (Siim Sups ja Madis Mäeorg). Tegelasteks on veel Gloucesteri krahv (Tõnis Niinemets), tema poeg Edgar (Ott Kartau) ja sohipoeg Edmund (Ivo Reinok), kes krahvi päranduse saamiseks kurje plaane sepitseb, Kenti krahv (Kait Kall), õukondlased, kuninga narr (Jim Ashilevi) jt. Käib suur susimine, intriigid ja vandenõud, vehitakse mõõkadega ja torgitakse silmi välja. Sõda on ka, võimuprobleemid, identiteediprobleemid.

On ka kahetsust, leppimist – kuningas ja Cordelia leiavad üksteise veidi enne oma paratamatut hukkumist. Nii et ühelt poolt esitab Shakespeare’i lugu üha (enese)hävituslikumaks muutuva inimese kiire languse mööda allakäigutreppi ja teiselt poolt sellega alati kaasas käiva meeleheitliku katse veel midagi päästa. Lavastaja Peeter Jalakas ütleb ise ka, et „Kuningas Lear” kujutab inimkonna ajaloos ühe perioodi lõppu ja mõjub meie praeguses ühiskonnas väga aktuaalsena. „Hävitamine” ja „päästmine” on tõesti märksõnad, mis tänapäeva maailma hästi iseloomustavad. Kas on ajastut, mis oleks neist märksõnadest vaba? Ega vist, kuid kindlasti on olnud aegu, kus need asjad on rohkem tasakaalus kui praegu või kuningas Leari ajal. Muidugi päris nii ekstreemset vastuolu kui barokiaegses ühiskonnas ei oska tänapäeval veel nähagi. Laastavad sõjad ja muud jamad ning kogu selle õuduse kompenseerimiseks korraldatud hunnitud hedonistlikud peod, surm ja elu, kurbus ja lõbujanu niivõrd lähestikku.

Nojah, sel pole võib-olla, jah, suurt vahet kaasaja Kolmanda Maailma ja „särava glamuuri” vastuoluga, aga tänapäeval, tundub, äärmused üksteist enam ei tunne. Või ei taha tunda. Aga üldiselt võib ju tänapäeva maailma vabalt kirjeldada nii, nagu tegi seda Shakespeare rohkem kui nelisada aastat tagasi: ... Saab kogu maailm nuhelda. Armastus jahtub, sõprus mõraneb, vennad kisuvad riidu; linnades mässud, riikides segadused, õukondades reetmised; isa ja poja vahel katkevad sidemed. /.../ Meie parimad ajad on möödas. Salasepitsused, valskus, reetmine ja kogu see laastav märul jälitab meid painavalt kuni hauani. Olgu kuidas on, Shakespeare’i tekstid ongi ju ajatud. Nagu on öelnud Vanemuises mitu korda Shakespeare’i lavastanud Finn Poulsen: tema tekstid ei vanane, küll aga tõlked. Neil Rootsis loetavat Shakespeare’i tõlke kasutusajaks 15–20 aastat.

Nii et üheksa aasta taguse Priit Pedajase „Kuningas Leari” jaoks tehtud Hannes Villemsoni ja Peeter Volkonski uueks tõlkeks oli tookord tagumine aeg (esimene, Georg Meri tõlge, pärineb aastast 1948) ja nüüdseks Von Krahli lavastuseks kehtis „parim enne” veel ilusti. Aga kui Pedajas võttis tookord ropemad kohad välja (mõistetav, ikkagi Draamateater), siis Jalakas lasi need kogu mahlakuses lavale. „Türajüri”, „putsiudu” ja „sitapurujutt” võiksid olla mõned leebemad näited lavastuse kõvemate meeste sõnavarast. Mahla ja elu on selles näidendis tõesti küllaga. Draamateatri laval säras aastaid tagasi kuninga osas Ita Ever ja lendas vesi, Krahli lavastuses särab noorus ja lendab kuninga narr.

Tugev pluss ja kohati ka miinus lavastusele ongi, et seda nooruse energiat pole hakatud tragöödia reeglite järgi painutama. Ei kardeta palagani, vaid tulistatakse Shakespeare’i täie rauaga. Kohati on janti küll liiga palju, näiteks kojaülem Oswaldi karakter on juba tõesti tüütu. Ja kuigi Jalaka lavastused on mulle alati meeldinud, peab vist tema puhul leppima, et alati jookseb keegi põlvetõstet või „jaanalindu”. Ülepingutatud groteski leidub lavastuses veelgi ja ma saan aru, et „meelega” ja „üle võlli”, aga see pole alati tingimata kasuks, teater pole kiiking. Kostüümides pole ka „less is more”-põhimõtet just ülearu kasutatud: tegelaste riided on väga ägedad, uhked ja uhkeldavad, loodud mitte tagasihoidlikult karakteri olemust välja tooma, vaid pigem karakterile väljakutseks. Valmisid need kogu trupi osalusel, juhendajateks Marion Undusk ja Anne-M ai Heimola.

Paljude värvide ja vormide, täispuhutavate vestide ja retuuside juurde on suurepäraseks aksessuaariks tabletilehed õlakutel, revääridel, rindadel ja mujal. Tekitas korra sellise assotsiatsiooni, et kui kaasajal lahendatakse probleeme tihti „tablett alla” moel, siis riiete peale õmmeldud tabletid võiksid sümboliseerida ja selgitada möödunud aegadel valitsenud vajadust probleeme lahendada väljaspool teadvust: kuna keemiat sisse süüa polnud tol ajal kombeks, tuli kõik lahendada „päriselt”, seista vastakuti oma toetajate ja vastastega, mitte vaigistada oma mured väikese tabletiga ja tiksuda rahulikult edasi. Selge ju, et sellist draamat nagu Shakespeare’i tegelased ei viitsi ega oska tänapäeva poolrobotid enam korraldada. Vaatamata inimeste kasvavale tundetusele, suudab Shakespeare ikkagi puudutada ja nutma panna. Kui paljude selle ajastu autorite looming võib vaid kaasaja publikuküünilise muige esile kutsuda, siis Williamil on mingi eriline võti, mis rooste ei lähe. Isegi kui tema tragöödia esitatakse jantlikult, ei saa sellist teksti kuulates rahulikult naeru lagistada. Gloucesteri hertsogi ja tema poja Edgari kurb saatus, mille korraldab hertsogi vallaspoeg Edmund, on südantlõhestav, vaatamata sellele, et hertsog näeb välja nagu tegelane „Vigastest pruutidest” ja Edgar laseb alukate väel ja kreemise näoga ringi. Vürst Albanyst on kahju sellegipoolest, et ise ta ju valis selle vastiku naise endale ja ise ta on selline kelgunöör.

Kuningast on kahju, kuigi, keda muud siis tema saatuses ikka süüdistada saab kui ta enda silmaklappe ja põikpäisust. Ilus on, kui väljatorgatud silmadega Gloucesteri hertsogi eest hoolitseb hulkurhullu rolli taha peitunud hea poeg Edgar. Eriti ilus on, kui enne Leari surma krahv Kent, Edgar ja Gloucester ta elu lõpuni kuningaks kuulutavad. Cordelia leppimine isaga, tänu krahv Kenti kirjale, ei mõjugi nii eriliselt ja jääb lavastuses kuidagi tagaplaanile. Siiski kujunes Jalaka lavastuses minu lemmikuks „paha” tegelane: Cornwalli vürst, keskmise tütre Regani mees. Jälle üks kelgunöör, aga eriti võluv. Rohelistes retuusides, roosas särgis ja küsimärgikujulise kehahoiakuga Madis Mäeorg teeb väga veenva kõrvalosa, tundub üks huvitavamaid näitlejaid Von Krahli kursuselt. Tema jääb ka mingil hetkel kahjuks mõõgale ette ja „ai-ai-ai” läheb kaunilt üle Robert Rodrigueze kuulsast filmist tuntud lauluks „Canción del Mariachi”:

Ay, ay, ay, ay,
Ay, ay, mi amor
Ay, mi morena
De mi corazón

(Vaba tõlge: lallallaa mu armastus, mu tõmmu tibi, mu südame arm)

Väga hea rolli teeb ka Jim Ashilevi kuninga narrina. See muidugi on juba iseenesest huvitav karakter, sest siin ühenduvad veiderdamine ja suur tarkus. Ainult narrid on ausad, see kehtib ilusti ka tänapäeval. Tema on üks vähestest, kes ütleb kuningale sõnu, mis pole niisama pugemine, vaid peidavad endas tõelist sügavust: „Ole rohkem kui näid, sõida rohkem kui käid, karda rohkem kui nead, räägi vähem kui tead” või „Sa ei oleks tohtind jääda vanaks enne targaks saamist”. Tema puuakse muidugi ka üles ja riburada pidi läheb suurem osa tegelastest kõige kaduva teed.

When you’re sad and when you’re lonely
And you haven’t got a friend
Just remember that death is not
The end.

(Kui oled kurb ja üksik ja sul sõpra pole, siis pea meeles, et surm kõige lõpp ei ole.) Etenduse lõpetab Bob Dylani eriti mõnus lugu „Death is not the end” ning muigvel ja muretu ühislaulu saatel jagatakse publikule kätte järgmise lavastuse flaierid. Sest „Kuningas Lear” on esimene osa Von Krahli teatri 2010. aasta lavastuste tsüklist „Põlvkonnad”. Märtsis esietendub „The End” („Lõpp”), mängivad Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa. Huvitav, kas etendus algab The Doorsi looga „The End”.

This is the end
Beautiful friend
This is the end
My only friend, the end.
(See on lõpp,
ilus sõber,
see on lõpp
mu ainus sõber, lõpp.)

Muutlikkusest

Vahel on hea tuju ja kõik tundub hästi. Siis on jälle paha tuju ja siis ei tea kas tahtagi, et läheks heaks, sest kui kõik niikuinii lõpuks kokku kukub, siis pole ju heal mõtet, see oleks nagu vale. Ja siis kui on olnud teiste keskel hea tuju, siis jälle kurvana nende ette ilmudes justkui valmistaks neile pettumuse - alles ju oli kõik hästi....või ise sa ju ütlesid, et kui on paha tuju siis tuleb nii teha...

Mõtlen, kuidas selle tujumuutlikkuse sees toime tulla. See on ju normaalne, et kui me oleme valmis toob elu meile uue ukse, mida avades näeme tohutult võimalusi ja jookseme nagu laps kohe selle järgmise ukseni vaatamata teed. Tee peal on aga oksi ja asju mille otsa komistada. Tark ei kiirusta kunagi. Vahel mõnda asja ei näegi, sest puudub teadmine nägemiseks. Ja see vist teebki kurvaks kui ei märganud mille otsa kukkusid või ei teadnud näha. Aga kunagi pole tagasilangust, alati on uus rõõm suurem , sest on juba nii palju selgeks saanud mille otsa komistamise eest hoiduda. Palju asju ees ei näe. Aga alati on suund selle uue ukse juurde. Igaüks oma teel...

isiklik jazziõhtu

On aeg olla julmalt iseenda poolt. Võtta vastu julged mõtted ning teatada enesele tõtt. Hakata looma maad sellele, mis õnne paljundava olemise aluseks võiks olla. Täna kisun end vähemalt mõtteliseltki lahti sellest, mida ma enam ei vaja. Ja siis tuleb kohalolekuga harjuda ja edasi unistada. Kuni võiduni.
(ai raisk, kuidas mulle meeldib kirjutada ja sedaviisi kaugelt ja iseseisvalt olemas olla. Seetõttu armastan loomist.)

.

Mõelge, et teie pole päris üksi, ja pidage meeles, et Teine Maailm on olemas. On vaid Teine Maailm! See "sõnade ja mõistete maailm" on nimetamismaania perioodis viibivate laste illusoorne maailm. Kannatuste maailm. Inimene on ikkagi ainus, kes teab oma armetust, kindlusetust ja surma. See teadmine ei ole antud vaevaks, vaid selleks, et inimene oleks inimene ja ületaks selle. Pidage seda meeles ja olge rõõmsad, sest aega on vähe. (Uku Masing)

Kirjutamine. Mis see on? Mõtete väljaütlemine iseendale peeglisse vaatamata ja tegelikult üldse suunamata seda kellelegi või sihtmärki valimata välja paisata. Eriti interneti avarustesse kirjutamine. Samas ei saa öelda, et see on välja paiskamine, sest iga sõna ja kirjamärk nõuab läbimõtlemist. Nagu ma eile ütlesin, ma ühtaegu kadestan neid kes seda suudavad, aga samas ei näe ma õiget pointi. Mõned ütlevad, et kirjutamine aitab oma mõtted selgena hoida ning et see avalik on leiab ehk keegi kogemata mõttekaaslase ja avastab, et ta pole oma mõtetega üksi siis maailmas, riigis, linnas, isegi sõpruskonnas. Minumeelest aga mõtlemisest piisab ja olgu, kui ei piisagi, et mõtted jooksevad rappa või omavahel sõlme, siis on ju võimalik need sõnadesse panna, sõnastamine pidi olema pool teed lahenduseni. Aga miks kirjutada ja miks mitte rääkida? Kiri jääb alles, kirja juurde saad tagasi tulla, kiri saab olla anonüümne - tõsi. Aga kiri on ühepoolne ja vastuse saamine ei ole tagatud. Erinevalt suhtlemisest, kui kaks või enam isikut satuvad arutama ühel samal teemal, igaüks saab väljendada oma mõtteid ja igaüks räägib oma kogemustest - kõik toimib nagu kirjaski a g a on parem. Me kõik istume oma mätta otsas ning kirjutades ja üksi mõtiskledes me jäämegi oma mätta otsa kükitama. Ei näe sellest üle ega ümber, aga rääkimine aitab meil kõndida teiste kingades. Näha maailma teisest perspektiivist. Seda saab teha, kui ollakse aus. Ja enamasti eeldatakse, et teised on ausad, samas ise seda olemata. Minu retsept eluks on, et julgeda suhelda ja ausalt. Maskid, mida me ühiskonna tõttu endale ette maname on kahjuks seestpoolt võitatud happega, mis söövitab me ihu kui ka hinge. Ja veel üks mõttetera: inimene olla on inimlik. Aga inimene on nõrk, hädine, muutlik, ebakindel, ja üksi hätta jääv elukas. Niisiis seda mõistes peaksid pooled probleemid haihtuma. Keegi ei peaks pingutama ennast lõhki, et olla veel parem, targem, tugevam. Ja keegi ei tohiks seda tugevust eeldada kellestki teisest. Stampnägudega betoonnäod, kes ei julge olla ausad - on tegelikult need kõige nõrgemad ja hädisemad olevused. Julge olla aus, julge olla nõrk avalikult ja teiste ausate inimeste toel üheskoos ausalt, tõeliset tugevaks saada. See võiks olla meie ühiskonna eesmärk.

Selline mõtteke minu esimeseks postituseks siia. Kokkuvõtteks eilsele vestlusringile.

Heimar ütles: http://hoiaeestimaapuhas.blogspot.com/2010/02/kuningas-lear.html

See postitus lihtsalt polnud mõeldud siia... mitte et mul oleks midagi varjata, aga nii ei ole ikkagi õige. Minu jaoks.

Postimees/ 3. veebruar 2010

Tudengid panid Leari karnevali sisse

UUS LAVASTUS
„Kuningas Lear“ William Shakespeare
Lavastaja: Peeter Jalakas
Muusika: trupp, juhendaja Loore Martma
Kostüümid: trupp, juhendajad Marion Undusk ja Anne-Mai Heimola
Osades: Peeter Raudsepp ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lend

Esietendus 30. jaanuaril Von Krahlis

Eva Kübar
eva.kybar@postimees.ee


Kui tekib vastupandamatu tahtmine klassikalist teksti tänapäevasesse vormi valada, sirutuvad sõrmed tihtipeale esmajoones Shakespeare järele. Kena kokkuhoid autoriõiguste pealt ning rohkem kui 400 aasta pikkune ajaline distants, mis annab illusoorse vabaduse ja ilma igasuguste piirideta tunduva mängruumi. Eriti kui eesmärgiks on olla võimalikult autorikauge, nagu käesoleval juhul.
Lavastust reklaamib end millegipärast popkunstiikooni Andy Warholi ilmselt ühe kuulsama, Campbelli tomatisupi purgi kujundiga, mida Warhol kasutas oma erinevates töödes läbi kahe aastakümne.
Sellesama tomatipurgi kohta on öelnud üks postmodernistliku kunsti lipulaevu, Marcel Duchamp: „Kui sa võtad Campbelli purgisupi kujundi ja kordad seda 50 korda, ei ole tekkiv kujutis enam huvitav. Huvitav on kontseptsioon, miks sunnib sind panema 50 purgisupi kujundit lõuendile.“
Kandes Duchampi tsitaadi üle Viljandi Kultuuriakadeemiast võrsuvate näitlejate „Kuningas Learile“ võiks mainida, et tekstist kaugenemine, vabad ja tihti üllatavalt teravmeelsed assotsiatsioonid, eklektilised kostüümid kogu värvigamma ulatuses, nali, karneval ja kabaree on küll nauditav kuid kohe algul kerkiv küsimus „miks“ jääb siiski lõpuni selge vastuseta.
Viimastest vabameelsematest Shakespeare-tõlgendustest Eesti teatris meenub NO99-s Jaan Toominga ja Anne Türnpu tehtud „Macbeth“, mis oli kogu kiruvast kriitikast, mõningatest näitlejatehnilistest probleemidest ning etenduse kiirest kadumisest mängukavast hoolimata siiski väga tugev Toominga mekk juures. Mida võib armastada või vihata.
„Kuningas Lear“ jääb meelde eelkõige kui mahlakalt esitatud tudenglik eklektika. See on väga visuaalne lavastus, esineb mõningaid väga nutikaid kujundeid ja tabavaid viiteid näiteks endistele Learidele ning loomulikult tõmmatakse Von Krahli teatrile kohaselt keegi lae alla rippuma ning imetakse mõned teised kodanikud lihtsalt lavalt minema. Tudengid on eranditult väga heas füüsilises vormis ning õnneks ei tööta ka kostüümikunstniku kontseptsioon ilu eksponeerimisele vastu.
Kellele Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni tõlgitud „Kuningas Lear“ tuttav, siis ei tekst ega ka selle esitamine suurt üllatusi ei paku, küll aga Loore Martma juhtumisel tüki sisse saanud täpsed muusikalised sutsatused. Kuni väga lõpuni välja muide.
Samas tuleb aga tunnistada, et see Peeter Jalaka käe all komöödiaks vormunud Shakespeari suurimaid tragöödiaid suutis siiski üldjoontes jääda hea huumori piiridesse ega kiskunud labaseks jandiks, vaid balansseeris enamasti peenelt selle kuristiku piirimail. Ainus küsitavus on ehk õppejõud Peeter Raudsepa üles astumine kuninglikus peaosas, mis annab kogu lavastusele juurde mingi õela konnotatsiooni, mis samas tervikut ei tervita.
Enne on sama Viljandi kamp laval esitanud mõningaid katkendeid „Vendadest Karamazovitest“ Kristian Smedsi juhtimisel. Taas klassika tugeva lavastajakäpa all. Kui nüüd spekuleerida, siis tundub, et järgmisena tahaks küll näha ka sellelt nö Krahli kursuselt (mille üheks kreedoks, nagu mäletan paari aasta tagusest vestlusest Jalakaga, on panna noori iseseisvalt ja isepäiselt mõtleme) midagi täiesti uut ja läbinisti oma. Tantsida, laulda ja paroodiat teha nad oskavad, seda me juba teame. Nüüd tahaks veel desserti ka – näha, kes nad ise on, rebida parukad peast ja kottpüksid jalast ning uurida, mida nad mõtlevad. Äkki siis kevadel kunagi?

Eesti Päevaleht / 2. veebruar 2010

Viljandi tudengite „Kuningas Lear” Von Krahlis: palju sädet, vähe leeki

Peeter Jalakas laskis Krahli-kursuseks ristitud kollektiivil tra­göödia jandiks muuta.

Kaarel Kressa 02. veebruar 2010 08:00

Teie nimi
Teie e-post
Sõbra nimi
Sõbra e-mail
Teade

Pillidega näitlejad Shakespeare'i dekonstrueerimas – kitarrist Ivo Reinok ja bassimees Jim Ashilevi kippusid teisi kogu tüki vältel varju jätma. Foto: Peeter Jalakas (Von Krahl)

Viljandi kultuuriakadeemia teatriharu 8. lennu Shakespeare’i tõlgendus ei üllata, sest kõik, mida ühest värskete näitlejate Krahli-tükist oodata võiks, on siin olemas. Lustlikest noortest ümbritsetud õppejõud Peeter Raudsepp mõjub Leari rollis tõeliselt tüütu vanamehena, kelle kurb saatus on tema käitumise poolt ette kirjutatud. Kuningale kaasa tunda oleks raske, sest Peeter Jalaka kokkupandud ning reipa muusika (pille mängivad näitlejad ise), hoogsate tantsunumbrite ja nõ­medate kostüümidega ehitud lavastus paneb selgelt rõhku huumorile. Jantlikult lahendatakse sellisedki stseenid nagu Gloucesteri (lootusetult nooruslik Tõnis Niinemets) pimedaks torkamine. Noortepärasust aitab rõhutada Hannes Villemsoni ja Peeter Volkonski asjakohaste roppustega varustatud uustõlge.

Jantlikkus ongi tüki suurim probleem. Süüdi võib olla mu loomuomane tõsimeelsus, mida süvendas sisu ja vormi vastuolu põhjustatud segadus, ent „õigetes kohtades” kaasa naerda oli väga raske. See, et aluspükstes ning tordiga kokku määritud näoga Edgar (Ott Kartau) vaatajad huilgama pani, on vahva, ent oskus nende silmi samade vahendite abil veekalkvele sundida näitaks juba talenti. Tegelasist suutis traagilise ja koomilise vahel edukat tasakaalu hoida vaid narr (Jim Ashilevi), kelle roll autoril selleks mõeldud oligi. Kiita tuleks ka etenduse kurikaela: Gloucesteri teine poeg Edmund (vist Kurosawa „Rani” mõjul jaapanipärastes rõivastes Ivo Reinok) saab ohtralt ruumi ning kõige lahedama rolliga õnnistatud näitleja ei tee sarmika lurjuse marki täis.

Särasid vaid noormehed

Lavastuses oli ägedaid visuaalseid kujundeid, nagu või­mu­piruka aset täitva kreemitordi kallale sööstvate näitlejate parv või tühermaal matkavat Leari ja narri kimbutav torm. Aja edenedes hakkas tükk paraku väsitama ning tundus, et mõnd Shakespeare’i komöödiat olnuks sama seltskonna esituses põnevam vaadata, eriti juhul, kui nad suutnuks selle tragöödiaks lavastada-mängida.

Kindlasti sobinuks paremini rohkemate naistegelastega tükk, sest praegu said võimaluse särada peamiselt noormehed. Neidudest vedas vaid Reganit kehastanud Mari Pokinenil, ainsal õdedest, kelle rolli ei „duubeldatud”. Regani surmaeelne laul oli kogu näidendi heliriba parim osa ning paigutatud täpselt selliselt, et aidata kriitikut tüki suhtes lepitada.

Lõpus on laval ohtralt laipu, tegelikult isegi veidi rohkem kui näidendi autoril kavas. Pakutav lõppmoraal mõjub hästi ja vaimukalt – sest mis moraalseid järeldusi sellistest tapatalgutest teha? Kõik on ju jumala p****s, mis kõnesid sa ikka pead.

Shakespeare

„Kuningas Lear”

L: Peeter Jalakas

O: Peeter Raudsepp ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna teatrikunsti 8. lend

Esietendus 30. jaanuaril 2010

Äripäeva lisa Puhkepäev / 22. jaanuar 2010

Tudengite tragöödia Von Krahli teatris

22.01.2010, 11:27

VonKrahli kursus ehk TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna teatrikunsti 8. lend, kelle õppe- ja praktikabaasiks on Von Krahli teater, etendab oma esimese suurema lavatööna Shakespeare'i "Kuningas Leari".

"Kuningas Leari" toovad lavale teatritudengid, kes on Von Krahli Teatris sessiooniti rakendusõpet saamas käinud juba 2007. aasta sügisest. "Kuningas Lear" on nende esimene suurem avalik etteaste laiema publiku ees.

Näitlejad toovad noorusliku värskuse

Lavastaja Peeter Jalakas rõhutab, et tegemist on tudengitega, kel publikukogemus puudub, "ent sellest süüta olekust saavad vähemalt osad neist nüüd lahti".

Ja lisab: "Ma olen nende üle päris uhke. Oleme neid Von Krahli Teatri ja Viljandi Kultuuriakadeemiaga kahasse paar aastat õpetanud ja mul on tunne, et neis särtsu on. Muidugi ei maksa neilt oodata elukogemusel põhinevat näitlemisoskust, aga nooruslikku värskust pakuvad nad kindlasti," kiitis lavastaja noori näitlejaid.

Esimene tõsine proovikivi näitlejatele

Nimiosatäitjana astub "Kuningas Learis" üles lavakunsti õppejõud Peeter Raudsepp, kes on olnud koos Jalakasega nimetatud kursuse üks juhendajaid. "Võrreldes rollitegelase vanusega on ka Raudsepp noor mees, aga ta on heas vormis ja usun, et see on põnev valik," arvas Jalakas.

Põhjuseid, miks ta lavaletoomiseks just "Kuningas Leari" valis, oli Jalaka sõnul mitu. "Esiteks oli plaanis võtta mõni klassikaline n-ö sabaga lugu, mis oleks näitlejatele paras proovikivi, teiseks seostub selle näidendi sisu väga hästi praeguste oludega. See räägib ühe perioodi lõpust inimkonna ajaloos ja mulle tundub, et just praegu mõjub see väga aktuaalsena," selgitas Jalakas.

Äng ja tõsidus Von Krahli lavalaudadel

Lavastaja sõnul kantakse näidend ette suhteliselt klassikalisel kujul. "See on väga autoritruu. Praktiliselt nii, nagu see raamatus on, me ta ka ette kanname. Teksti oleme küll natukene kärpinud, aga üsna vähe," rääkis lavastaja, kes loodab, et kogu äng ja tõsidus, mille näidendi autor sellesse kord sisse kirjutas, tuleb Von Krahli laval uuesti esile.

"See on iseasi, kuivõrd paljud klassikalistest tragöödiatest tänapäeval üldse tõsiseltvõetavad on - märgisüsteem on vahepeal niipalju muutunud - kuid me püüame, et see algne impulss seal säiliks, aga noh - eks nalja saab ka," teatas Jalakas.

Lavastaja sõnul on esimene sihtgrupp, kellele etendus on suunatud, publik, kes Von Krahli Teatris ikka käib. "Suure tõenäosusega pettuda ei tule," arvas Jalakas.

Mari Hiiemäe

Puhkepäev

Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen / 5. jaanuar 2010

Üllatus: Von Krahli kursuse punk klassika

Autor: Margit Tõnson (05.02.2010)

Andrus Noorhani

Shakespeare’i “Kuningas Lear”

Lavastaja Peeter Jalakas. Mängivad Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Kirsti Villard, Siim Sups.

Esietendus 30. jaanuaril Von Krahli teatris.

Laupäeval näitasid Viljandi Kultuuri­akadeemia 8. lennu, nn Krahli kursuse tudengid, mis neil Eesti teatripildi rikastamiseks pakkuda on. On nii mõndagi. Kuigi Shakespeare’i ”Kuningas Lear” on vägivaldne võimuvõitluse lugu, pikitud reetmiste ja intriigidega, ei soostunud nad kohusetruult tragöödia poolt kehtestatud reegleid pidi roomama, vaid astusid uljalt ettemääratuse vastu lavastuse enese piire nihutades.

See, et nad sisemiselt heaks ei kiida, et põlvkonnad niimoodi üksteise vastu pööravad, vend venda reedab ja isa tütreid neab, paistab ka tagumistesse ridadesse ära. Nemad on pigem kuninga narri kui raevuka kuninga meelt – nemad ihkavad rääkida tõtt, isegi kui selle eest peksa saab. Ja nad on kuninga ainsa ausa tütre meelt, kes pugemisest paremaks peab südamesiirust, kuigi see ta kaasavarast päris ilma jätab.

Mulle tundub, et suurem osa neist on inimesed, kes ei näe end “selgepiirilisena”, kui laenata ühe nende kursusekaaslase, Jim Ashilevi väljendit. Jimi narriroll leiab saalist pidevalt elavat ergutamist – multimehel fännidest ilmselt puudust ei ole. Jim Ashilevi on varem lõpetanud Tallinna ülikooli audiovisuaalse meedia, kirjutanud näitemänge, juhtinud telesaateid ja lobisenud filmidest raadiosaates “Kinoteek”. Viljandis õpib lavastamist, nagu ka Loore Martma ja ­Marion Undusk. Loore Martma oli “Kuningas Leari” valmimise juures lavastaja Peeter Jalaka assistendiks ning astub etenduses üles eri muusikalistel instrumentidel. Teda on Ekspressi veebilugeja näinud näiteks mängimas ­Ragne Mandri lühifilmis “Väike puust linn”.

Silma jääb ka Mari Pokinen, kes juba läinud suvel tegi toreda rolli Kristjan Üksküla vabaõhulavastuses “Kiivad armastajad”. Pokinen laulab ka – kuula myspace/pokinen. Ragne Veensalu mängis aga peaosa noortefilmis “Kuhu põgenevad hinged”.

Lavastuses kasutatakse Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni mahlast tõlget (‘’vitud lendavad kui sääsed, kus sa, türa, ikka pääsed”), ja suhtutakse pühasse pärandisse elutervelt, mõnusa muigega huulil.

Peeter Raudsepp Learina mängib noortega tugevas kontrastis – koolkondade maneeride vahet on lavastaja Peeter Jalakas ilmselt meelega rõhutanud. Laul, tants, võitluskunstid, pillimäng, punk-attitude – ilma nende oskusteta jääb näitleja tänastes karmides konkurentsitingimustes hätta. Kohati paistab mõne noore mängust küll ka ebakindlust, mis poosiga kiiresti kinni kaetakse. Kuid igaüks vajab aega.

Keda seekord laval ei näe, aga kelle käsi on olnud mängus kihvtide tablettidega tikitud kostüümide valmimises, on samuti lavastajaks õppiv Marion Undusk. Tema on seni kunstnikuna teatri- ja filmimaailmas askeldanud. Hetkel valmistab ette oma diplomilavastust. Andrus Kiviräha “Kaelkirjaku” esietendus on juba 24. märtsil Rakvere teatris. Jään huviga ootama.

Kõik me oleme tulnukad kosmosest

"Suht OK" ei ole piisav.

On kõige armumine.

Ööd on uhked. Kui magama ei lähe ja vahid tulesid, mis toa teevad valgeks, tulevad suured mõtted pääle. Ja kui voodisse heites und ikka ei tule ja linn kumab endiselt tekile, kui siis muusika paned mängima, mis aastasse 2004 viib tagasi. Ja toob meelde hullumeelsuse, uljuse. Siis tahaks olla jälle kord hipilikult värviline ja igas päevas end karastav.
Nüüd hommik on siin. Nii ööst on välja magatud ning unistusi loov unistamine hajunud on päevavalgusega, mis kellaaja liikumise jälle kammitsema pani.
Me teame seda hetke, mil oleme enesele Suuremad kui iial enne ja pärast. Aga enne ja pärast näitab muutumist. Ja nõnda muutume meiegi. Ning kardame. Ning kaob me enda Suur me enda jaoks. Kaob siis, kui kardame. Ja enam unistada ei julge. Kui lukustame iseenda oma pärise eest. On üks, milleks oleme loodud.. millest unistama peame. Aga kui ära kaob hipilikult värvinile olemine.. vabadus iseendaks olemisele, siis jääme endasse vangi. Siis ilmub vahel kurbus ja igatsus vabaduse järele. Ning isegi teades, et vangistust me elu meile ei paku ja ümberringi kõik lusti soodustab, me oma mõttes jääme orjaks, kui enesele teed ei anna enese täielikuks teostumiseks. Ja see ei pea olema midagi maailmapäästvat ja lõpuni ulatuvat. See on tungi kuulamine. Et ennast alati näha ja uuesti ära tunda. Nii meenus mu 2004, mil öö sai magatud staadionil kõrgushüppe matil... mil öö oli jalutuskäik Tartu Toomemägedes... mil öö oli põgenemine lahtise akna vahelt väljale. Ja kõige armumine. Mõnikord piisab enese meenumiseks ühest ööst, kui und ei ole ja linn paistab tekile. Siis teostame jälle enese armumise ja oleme Suuremad kui iial enne ja pärast.

(ma ei saa enam millegipärast teiste sissekannetele kommentaare postitada)