Oswaldi elu monoloog

Mälestusi.

Pistoda stseen erinevatel kujudel oli sisemiselt kõige suurema pingega. Kas seekord saan ribide vahele? Ja kui saan, kas ma siis parmupilli loo saan ära mängida või lähen kohe lava taha. Kas ma üldse püsti saan tõusta, kas mul on äkki nüüd vereloik ka kõhu all, see ei tohi ju lavale jääda, Ott ja Ivo hakkavad võitlema ja libisevad. Ja kui see ora mul käes kinni on , kuidas Kait selle pingil välja saab tõmmata. Aga tulemus oli ainult sinikas käsivarrel ja auk ülikonnas. Iga kord tuletasin meelde kuhu ma telefoni panin ja kas kiirabi oleks parem oodata garderoobis või all. selles mõttes, et ma ei hakka ju vuntse ja parukat ära võtma. Ja siis kujutage ette kuju, kes istub Krahli garderoobis leti peal, hoiab käest või küljest kinni, peos wc-paberi tuts, mis on verine.

Või seda kuidas ma iga kord vaheajale tulles üritasin tordist tükki kahmata. Samamoodi teisele vaatusele tulles. Tort.:) Vähe sokolaadi, palju nalja:)