Teatan pidulikult iseendale, teile ja kogu maailmale, et saatsin just Volkonskile ära oma teose pealkirjaga "Siis kui ma hiinlane olin ja Tallinnas käisin". Olen rahul (kell on muidugi ka pool kaks).
Nägin unes, et mina, Liis Lindmaa ja Priit Võigemast tegime Otepääl, minu toas proovi. kolmekesi. Mul ei olnud tekst peas. piinlik.
Kõik tuleb alati korraga. Ja nüüd tuleb jälle Ilus ja Hea! Peale pika halva tulemist. Peale minu oskuse olla silmale ja kõrvale ja kätele paha püüdjaks. Nüüd on mitte midagi tegemises jälle suur vägi, sest mõistmine Ilu ja Suure järele on olemas ning mitte midagi tegemine on päriselt tegemine. Ja peab olema Ilus. Asju võib pidada kõiksugusteks ning veetlus võib tekkida mitmeti, aga mina nimetan seda iluks, mida igatsen ja otsin ja Olevaimaks pean. Peab olema ilus. Nagu Muusika, mis ilus peab olema.
On keeruline ilmuda hetkesse ilma millegi tegemise kohustuseta. Rahuneda on raske. Leian end siiski täna veel kärsituna. Aga aeg on võetud ja nõnda on aeg võimalik unustada. Juba tunnen, kuis iga hetkega rahulikumaks muutun.
Jõulud olid uskumatud. Lapsemeele ja täiskasvamise ühinemisega peetud. Lihtsad, naljakad, soojad, õrnad, vaiksed. Kõigele. Et Kõik saaks korraga taas Hea ja Ilusana tulla.
Kõige halva korraga ilmumine võib murda meid lõpliku milleski pettumiseni. Lõppeva aasta teine pool seadis mind nii mõnelgi hetkel pettumise võimalikkusega huulipidi kokku. See oleks olnud mõtlemise ja mõistmise ja nägemise lühenemine. Oleks olnud enesest osa kaotamine.
Väga lihtsad asjad jõuavad jälle kohale. Ja siis tulevad miskid unustatud unistused jälle vällä. Ja nii ilusaid paiku on endiselt. Ja siis kelgutada lumetuisuses maapaos. Siis.. ei ole olemas läigust. Kõikse ilu võib välja naerda. Mina aga palun, et seda ei tehtaks. Ja igavesti edasi usutaks!
Algab 25. detsembril eetris olnud "Sind otsides" kordussaade!
Mõtelge ainult headest asjadest- siis tuleb neid rohkem veel. Ja puhake, tehke mõttetult toredaid asju ja puhake, sest me oleme kõik mõttetult toredad. Ehk toredaks olemiseks pole meil vaja mõtelda, sest olemegi. Jõulupai, loodan et meile kõigile tulebki jõuluime:)!
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1264131
Läks korda sellel pühapäevahommikul selle mehe jutt. Kõik inimesed, ma arvan on suured. Kuigi see lause näib tühisena, siis tõepoolest, ma tahangi praegu öelda, et Uku Uusberg on minu jaoks väga suur inimene, hingelt. Ma sain sellele jälle kinnitust.
Kait Kait, oh sa mait
sind emblen täna ma
sest varsti Kent ju sinust saab
kuid täna Kait veel sa
ja sünnipäeva pead
ning küllap seda tead
et kõik mu hingeread
sul soovivad vaid head
ma sinu habemest lugu pean
ka seda juba tead
siis öelda jääb vaid üht:
Sul on ilus rüht!
Kalli-Kalli Kait Kall, Kallis!
Kui peab Ise, siis peab. Aga ikka otsib ta tuge. Ja arvab, et leiab selle enese väljendamisest. Loomisest. Kui inimene peab üksinda täiuslikuks saama, siis saagugi. Aga ta noh kohe ei saa, kui peab otsima tolle teise üles. Ta kohe ei saa üksi oldud. Ei saa inimesega ja inimeseta. Ei saa väljendumata ja väljendades. Iga nurk pitsitab ja teeb natuke haiget. Need tema enda tehtud nurgad. Ta teab küll, et tuleb näha end ise. Ja ega kirg mõne inimese järele või loomise järele toda nägemist takista. Aga vajadus toetuda on nõrkuse nähe, on äkitsi maapinna kõikumine, igavese igatsuse tulemine. Ja vajadus pidevalt luua, talletada, mõtted seada, panna kirja, olla kirjas, helis, pildis.. on nõrkus. Või haigus. Kunstnikud on kunstnikud, sest nad ei tule enesega toime. Ometi.. kui on mõni haigus, mille kätte elu lõpuni anda ja surra, siis just see- loojaks olemine. Haigus, mis ise ennast peaks ravima. Haigus, mis võib saada päästjaks. või ühel käredamal hetkel eluloojale kirve pähe virutada... nii et kogu mõte ta mõttest voolab pääst välja ning kõik kohad saavad verd täis. (öäk)
Lihtsalt, kui enam midagi mõelda ei oska, sest kõik mõtted on võimalikud, jõuab ta selleni, et peab ikka kuidagi Ise saama ja teised rahule jätma. Aga kui ta on loojaks sündinud (mida ta vahel seksika pilves pilguga kaugusse vaadates unistab), siis otsib ta enam ilu ja nägemist. Aga leiab nõrkuse, sest tahab ilu jagada. Ja luua Armastust teki alla või paberile. Siis kurat, parem ollagi haige ja nõrk. Sest mis on see ilu, kui seda üksi ja endale nägema peab. Nägemine ja ilu ongi nõrkadele. Liigtugev on liigrangelt vormitud. Aga liigtugevaid vaevalt jagub. Haiged ehk puha kõik. Sest ihkavad...
(nõnda õigustas ta ennast täna haiglasena tundes)
Maailm nõrkadele!
Mind pole olemas. Olemas on ainult see mis moodustab mõtte, et mind pole olemas,see mis on sellest mõttest kõrgem, sest ta moodustab selle mõtte järelikult tuleb mõtte selle miski seest. Sealt tulevad kõik mõtted. Ka need mõtted, mis minu moodustavad. Järelikult see kes ma praegu olen on minu mõtete kogum. Kui ma muudan mõtteid on tekkinud hoopis teine mina. Järelikult mind pole olemas, olemas on ainult see mis loob mina. Kes see on?
