Untitled

Seda kõike on päris palju minu pisikese pea ja samuti mu pisikese südame jaoks.
Me mõtleme küll, et nojah, nii vist käib. Sest see on elu. Jah? Nojah, siis noogutadki kaasa ja mõtled endamisi, et "okei, aga mis ma siis tegema nüüd pean".

Mul on sisimas hullult kahju, aga samas mul on ka väga hea meel. Ei hakka ja küllap ei oskakski seda õigete sõnadega lahti lahutada, et mis ma sellega mõtlen.

Me oleme perekond. Ja see on väga suur ja sügav sõna.

Ma pean taaskord tsiteerima Krahli naistevetsu seinal olevat lauset "Valikud on ühe vabaduse loovutamine teisele". See vabadus. Oh, see vabadus! Ja need valikud nende vabaduste vahel (ja sees).

Mu mõtted on hektilised, ent neile, kes teavad, millest jutt, küllap te mõistate.

(not so homeless Loore anymore)

ps. ja näe, hetkel võiksin olla oma uues kodus ja lürpida teed, ent emotsioonide voo tõttu ei julge siit majast lahkuda. (ometi alt hoovist Jimmut Pikku Tyttöl viise, ning küllap ka kuulajate naeratusi, rebimas on niiiiiiii hea kuulda. Me "vennaga" oleme uue õe üle nii õnnelikud!)

Ilusat und, kullakesed!