Magaks õige teineteise kaisus?

Mina pole CHILLAXis ammu käinud ja kirjutanud.
Aga nüüd tekkis soov ja tung ja suur sisemine tõmme siia tulla ja read kirja panna.
Noh nagu teatris... öelda siis, kui selleks on vajadus. Ja teada oma tahet. Ja väljendada kõige all siiski kõige sügavamat.
Ma tahan kirjeldada teile midagi, mis ajab mind täna täieliku segaduse ja peaaegu hullumise äärele. Ja ma tean, et ühel päeval mõistan ma kõike...

Sõbrad, mina olen õppinud või vähemasti püüdnud päris teadlikult nüüd viimased pool aastat õppida ja tegeleda teiste inimestega. Ehk siis püüdnud hüljata pideva iseendaga tegelemise ja vaadata päriselt neid, kelle kõrval ma elan ja kellega kokku puutun. Ühel hetkel sai mulle väga ootamatult ja valusalt selgeks, et ma väga isekas olen. Oli kurb ja imelik. Ja ma tahtsin muutuda. Ja mulle paistis, et elu saab olema lihtne, kui lasta end kanda läbi teiste inimeste ja teha otsuseid läbi nende ja vaadelda ja mõista neid ja üldse mitte muretseda iseenda pärast enam rohkem. Et viibida Maailmas justkui teiste omana.. olla neile, märgata ja kaitsta neid ja tunda end nende eest süüdi (üks Karamazovite põhiteemagi ju). Ja ma olen tõesti püüdnud seda teha. Vaatan teid ja püüan mõnikord suisa ette kujutada, et olen täpselt seal, kus olete teie. Näiteks.. vaadata Ragnet trummide taga ja mõelda, mis tunne on tal praegu neid trummipulki käes hoides ja anda kõigile just seda, mida nemad vajavad. Vahel on mul tunne, et isegi mõistmisest on vähe. Et tuleb veel kaugemale minna. Olla Teine!
Ja mulle tõesti tundub kui tõde see, et Inimene peab elama teisele Inimesele. Et rikkaks teeb inimese just ligimesearmastus. Armastamine ise.. ilma igasuguse nõudmiseta Armastust vastu saada.. ilma nõudmiseta üldse midagi vastu saada.
Ja siis süüdistan ma ennast, kui taipan, et ma pole ikkagi päris ausalt armastanud ja päris ausalt andnud.. et olen püüdnud meeldimise ja armastuse järele. Et olen tahtnud kellelegi meeldida. Ja ma süüdistan ennast, kui näen endas ebameeldivaid ja kellelegi vastutöötavaid tundeid.
.... Ja siis ikkagi.. tegelen ma ju iseendaga. Kas mitte pidevalt ennast hüljates ja süüdistades ei tegele ma just iseendaga. Ja mitte Teistega. Teiega.
Ühel hetkel siis eile.. märkasin ma, et ma ikkagi kõigest kaugele jään, ennast distantsile asetan.. lähen nagu kellegi või millegi suunas.. aga mitte kunagi lõpuni. Ja ometi olen ma nii väga püüdnud saavutada kõige läbi just lähedust.
Siis murdusin ma.. ega saanud enam aru.
Muidugi on mul hing, mis aegajalt valutab ja valu naudib, aga ma tõesti olen teinud tööd selle nimel, et päästa end üksildastest tunnetest. Sest minu unistused on midagi muud, kui kõigest kaugele jäämine. Ja ma mõistan, et ma tegelikult kusagil kaugel ei olegi ja see ainult minu meele ja südame küsimus on. Ja et keegi teine mulle vastuseid ei anna. Aga mulle tundub, et praegu olen ma ennast põletanud.. ennast maha jätnud. Olen unustanud, et pean usaldama ennast. Et pean Suure Armastuse jaoks olema olemas ka iseendale!
Ja siis tuli mulle meelde see, mida alati ennekõike olin uskunud.. et inimene olema peab see, kes ta on.. päriselt ja ausalt! Ja avama ennast teistele.. et teised saaksid avada ennast temale.
Minu sees on see kõik täna väga keeruline veel.
Eks ma siis püüa nüüd vaikselt jälle mõista, kes olen Mina. See ainus tõeline Mina. Mitte see mina, kes ma olen läbi teiste. Ja siis saan ma ehk minna päriselt ja lõpuni Inimesteni välja. Aga senikaua ei tasu lihtsalt muretseda, arvan ma. Seni on kindel see, et Armastus on olemas ja me püüame seda.. täpselt nii, kuidas oskame. Lihtsalt aitame selles teineteist! Ja mina õpin läbi kõige selle, mida koos teeme, iseennast ja teid aina võimsamalt Armastama. Ja see on minu pealisülesanne. Nüüd ja kuni surmani...

Ja siis veel tahtsin ma kallistada Kirstit ja Katret ja Siimu! Kõige eest!