Ja laste kasvatamine on ka raske.
Rabad ja rabad nende nimel ja ikka nad on õnnetud.

Rääkisin just Volkonskiga. Ta küsis suitsuruumis mu käest, et mis tõlget te Learis kasutate. Ütlesin, et baas on tema tõlge, aga mõned kohad võtsime teistest. Ta ütles, et ''vitud lendavad kui sääsed, kus sa, türa, ikka pääsed'' ei ole õhust võetud. See on lihtsalt eestikeelne vaste inglisekeelsele ropule luuletusele.
Mina ei teadnud..

Pihlakas

Pihlakas mõtles sügisel et järgmine aasta ta kasvatab marjad huvitava kujundi järgi endale võrasse, siis sügisel inimestel ilus vaadata. Palus siis õiepungahakatistel kavandid saata. Iga nädala kohta umbes kaks, terve talve läbi, muudkui nõudis ja nõudis aina paremaid kavandeid ja söötis neile ette infot ja meistreid, kellelt kavanditäiust õppida. Kokkuvõttes kui õiepungahakatised olid nii väsinud ja pettunud, sellest et pihlakas ei kavatsenudki ühtki nende ideed heaks kiita, veel vähem, nad polnud kindlad kas nad üldse järgmine aasta õitseda saavad... Pihlakas ise ka vist väga ei teadnud mida ta tahtis, või kuhu ta kõik need kavandid oli pannud mis talle juba esitatud, või mis seal kavanditel üldse oli.... ja õiepungahakatised olid väsinud.... ja talv kestis... ja päikest ka ei paistnud, mis oleks pihlakal loomulikult mahlad jooksma pannud, et õiepungahakatised oleks ise õhinal kasvama hakanud ja oma iluga lihtsad olnud...


Moraal: Iga apelsinipuu lõpetab viljade andmise kui seda ei kasteta.

Ma ei taha mitte midagi!
Täna.
Ma palun, et tänane kestaks vaid 24 tundi.

Ma olen nii väsinud.

See laste saamine on ikka väsitav.

Kodud, kõik need kodud. Ruumid, kuhu ennast laiali laotada, mateeria, mille kaudu leida endaga kontakti. Kus puhata, süia (i-ga sest nii on ilusam!), pesta, armastada, end lõpuni lõdvaks lasta, kuhu sõpru külla kutsuda, kuhu ikka ja jälle tulla.

Kolisin nädalaks Posti tänavale. Et arusaada, paremini puhata ja end üles leida. Nii ma siin just ärkasin, 18.00, siis kui poistel koolis hakkas lauluproov. Istusin diivanile ja sain aru, et tunnen end väikeses ruumis hästi. Järelikult vajan kompaktsust, et ise mitte laialivalguda. Ja südames olen ka kõikidele oma 4le kodule tänulik, kõik on midagi õpetanud. Aga nüüd on aeg jõudnud kätte, et liikuda järgmisse. Niet kui keegi teab kuskil väikest sooja maililikku kodu, siis palun andke märku!

Ja kirjutamishetkel teeb svjata vatra ülemisel korrusel Kulno korteris proovi, Ruslan laulab ja korts üürgab rõõmu. Mõnus.

olen päev läbi enesesse söödavat toppinud.

arvasin ikka ja arvasin, et tean arvata. aga ei osanud arvatagi, et ma ühel päeval enam midagi arvata ei tea.

Siis on surm inimese oma, kui elu on olnud tema oma. Aga nagu praegu enamik inimesi ei ela oma elu, vaid mängivad ainult mingit näidendit kaaskodanikele arvustamiseks ja hindamiseks, nii ka inimeste surm ei ole enam nende oma, ta tuleb kuskilt väljast vaenlasena või sõbrana, aga ta tuleb väljast. (Uku Masing)

There are these two young fish swimming
along and they happen to meet an older fish swimming the other way,
who nods at them and says "Morning, boys. How’s the water?" And the
two young fish swim on for a bit, and then eventually one of them
looks over at the other and goes "What the hell is water?"

paistab, et siin pole süütumaid. on lihtsalt nii.
oled ja oled ja äkki paistab, et pole ollagi...
see on täna lihtsalt muigele ajav nõutus.

Elust enesest

Eilsest ja ausalt

Pisarad tekitavad inimestes kohmetust... naer on emotsioonina lubatud rohkem kui see et vesi jooksma hakkab- mõlemad on ju lihtsalt emotsioonid. Sellest ebamugavustundest ma saan aru.

Ma ei saanudki aru eile lõpuks miks minu keha otsustas nutma hakata. Ma ei osanud seda isegi oodata. Siiani täpselt ei tea. Ei tea ka Jalakas, Maili, Katre, Mari...ega keegi teine kes kõrvalt oletusi tegi...kuigi kõik oletasid midagi- kuidagi pidi see nende maailma ära mahtuma loogiliselt et ketsup, vikatid ja kõhukinnisus su nina all kellegi endast välja ajab.

Ma ei taha rääkida kui ma asjadest aru ei saa või kui miski on segane ja tahaks vinguda- ükskord saab ju ikka üle. ma ei räägi sest ootan hetke et saaksin tagantjärele vaadata ja mõelda et saingi üle ja ei pidanud kellelegi kurtma. Mul ei ole ka Tõnisele omast superekstramega patareid, mille abil oma huumorisoont kogu aeg erksana hoida. Ja ma olen kade, et ma ei oska enda elu selle tõttu kergemaks elada. Aga ma olen nagu ma olen ja kõik teised on nii nagu kõik teised on.

Nii.

Siia lõppu peaks nüüd ütlema midagi stiilis, et vahet pole kuidas meid loksutatakse. Senikaua kui me saame aru, et pole olemas ühtegi tarka ja väärikat inimest, kes pole elu sees hirmu tundnud, ei tohiks me merehaigeks jääda.

Pange üleliigne sõnnik põlema, sest ükski lill ei talu liiga palju väetist. Eksole.

(igas asjas on väike nali)

. . . . . . . .

Inimesed kes teavad teadmist, aga enam teada ei oska, hakkavad teadmise teadmist kõvasti igatsema. Ja muutuvad teadmatuses rahutuks.
Aga selgub, et ka teadmatuses oma teadmine on. Selline, mis siis teada ja aimata oleva väga hapraks teeb ja nii saab haprusest teadmine. Võibolla päriselt oluline teadminegi. Sest hapruses ongi vahel Kõik. Haprusest tehtud valikud võivad ilu tähendada või tähendavadki.

Asjad on nüüd nii, et minu päevad on rasked ja kurblikud ning jõuavad ikka jälle hapruse tunnistamise punkti... ja siis hakkab kuidagi ilus.

Life will break you

“life will break you.
nobody can protect you from that, and living alone won’t either, for solitude will also break you with its yearnings.
you have to love.
you have to feel.
it is the reason you are here on earth.
you are here to risk your heart.
you are here to be swallowed up.
and when it happens that you are broken, or betrayed, or left, or hurt,
or death brushes near, let yourself sit by an apple tree
and listen to the apples falling all around you in heaps, wasting their sweetness.
tell yourself that you tasted as many as you could.”

- louise erdrich, the painted drum, p. 247


via Amanda_Palmer

Pea vahetus

Ja teate, kui mu soov on omada kunagi sooja kodu, saada lapsi, armastada ja teha teatrit, mis tuleb mu südamest, siis ma ei peagi ju töötama stseenitehases. Ma ei pea seda tahtma teha. Ja ma võingi nokitseda oma mõne väikese mõtte kallal, mis mind sütitavad ja ei pea tõmblema, et leida suuremat sidet kuningaga kui see on. Ma võingi teha vaid seda, mis mulle tõesti korda läheb, kartmata. Kedagi ja midagi kartmata. Edule ja tähelepanule mõtlemata.
Ja selle eest tänan Ukut ja Pärti ja teisi ka. Nemad andsid mulle selle vabaduse, mille olin enda eest ära peitnud.
Kuidagi kummaline ja peapööritusttekitav on see Vabadus, kui pole temaga ammu kokku puutunud. Harjumatult kerge on olla. Ja samas ärev.



Andsin killu oma peast ja olen avatud vahetusteks.