ja kui ma täna hommikul esimest korda ärkasin, siis olin ma kindel, et see kõik oli lihtsalt üks võimas unenägu.
veel parem oli siis, kui ma viimast korda ärkasin ja sain aru, et ei olnud.

Maailm avardub

Mõtlesin siin , et küll on raske ja koguaeg tamp peal , aga samas on ju ikka kõik super ning tahtmist on küllaga. Hommikused Vanalinnas jooksud ja möirgamised ning pidev kultuurivaenlase tunne kui hiilid kassast mööda ja tahad teatrisse saada.
Sellega seoses - käisin eile "Tõde ja õigus 2" vaatamas ja ühtlasi ka Põrgulava viimasel etendusel enne 2011 . Hämmastama pani see , et kestis vähemalt 4 ja pool tundi , aga ei hakanud igav ega midagi ( äitähh Elmo ).
Ma ei teagi nüüd , mida ma siin kirjutada tahtsin teile mu kallid kaasvõitlejad , aga igaljuhul jätkake samas vaimus. Ise aga võtan nüüd sule pihku ja hakkan Taavile vägivallast kirjutama.

Sõprus ei küsi
“Kas oled mu sõber?”,
ta tuleb su karguks,
kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi, kui pruut
“Kas olen sul ainus?”.
–ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.

välkkirjandus

Ma andsin sulle raha, et sa saaksid minna välja oma lemmikjäätisekokteili jooma, sa tulid tagasi ja kõndisid oma külma sigaretilõhnaga mööda pimedat tuba, kui mina teesklesin magamist, ja kui sa laetule põlema panid ja ma sind unesegaste silmadega pahandades vaatasin, oli sul meik näol laiali, väljas sadas vihma ja juba sa tahtsidki lahkuda. Sa ütlesid, et Varssav on see, mis sa tahad. Sa ütlesid, et me teeme seal mida iganes, mina võtan ennast paljaks ja möirgan galeriide valgete seinte vahel mikrisse ja sina krutid helipuldist elektrot ja kiikse. Sa ütlesid, et sa tahad jutustada hingevabadusest ja inimese võidust surma, progressi, spam-kirjade, hernesupi, rikkis uudistehnoloogia, vähi, ratsasõidu, seenkolpiidi, maagia, usu, ylehelikiiruse, Karamazovite, reaktiivide, magalarajoonide, kelmikate sulide, keemia ja vabaduse üle. Sa ütlesid, et pane mantel selga. Sa ütlesid, et teises linnas. Teises linnas. Ja su musi maitses nagu vanilje ja vihmane tubakas.

minu kotis on maailm.
sinu omas ka!

Aprill, aprill. Juba on aprill, kevad, kardan seda aega kui tuleb jope koju jätta, kardan dressipluuse ja teesärke, lühikesi pükse ja päikseprille. Kardan inimesi rannas, kehad paljad, kardan soojasid õhtuid. Ma tahan vihma ja külma, ma tahan tõmmata külma tuule eest kapuutsi pähe, tahan suruda käed sügavale jope taskutesse. Tahan päikest, Tahan, et päike peegeldaks mulle lumelt näkku, tahan olla vihmast märg. Lumehangesid, külmunud kummijälgi. Tahan..

THERE WILL BE BLOOD

Mind tabas [-] ja [-] vaadates kujutlus: välkjäätunud merepind, tardunud lainete teravad säbrulised servad, konarus ja jääpuru ning siis - uisutajad sel pinnal. Pinna kraapimine. Vahepeal lööb uisutera lainesakkidelt kilde lahti, vahepeal näeb see efektne välja, kuid kogu meri selle jäätunud pinna all on kaetud ja varjul. Puutumata. Aga sellesse tuleb sukelduda, üleni, ujuda hoovuste ja vooludega kaasa. See on idealism, kuid [-] vaadates ma taipasin, kui hirmus see oleks, kui ta [-] monoloogi äkki enda seest mängima hakkaks. Tänaste stseenide emotsionaalne laeng jõudis miskipärast mängust ja esitusest hoolimata (õigemini: selle tõttu) kohale, olin tunni lõpuks endast väljas [...]. Kuidas nii, et istume kõik blackboxis oma poolkaares ja ootame, et [-] proovikorras meie kõigi ees veenid avab? [...] Kui ära lõigatud me laval oma sisemerest oleme.

*

head aega VLND, tere TLN

Tulge tantsige minuga nüüd üks šottis, Jean...

Loon inimest. Loon kedagi, kelle härra Strindberg on tindiga paberisse vajutanud ja kes nüüd inimeseks tahab saada. Kes sa kurat oled selline, Julie,.. et lased teistel sinu eest elada! Mina pean tahtma ja lahendama ja otsima, olema Keegi sinu enda eest! Aga kes mina ise olen? Kas sina minule seda ütled? Sa võiksid ju öelda! Sind luues mõtlen aina iseendale. Ootan sinult vastuseid oma Mina kohta, tahan sinu läbi leida uut, mis Minusse kuulub. Aga mida rohkem mõtlen sinule... mida rohkem mõtlen endale, seda enam kipun ma kaduma... seda udusemaks muutun Mina ise. Sina, Preili, oled minu mõistuse segamini sakutanud. Aga ära nüüd uhkeks ka mine. See pole ainult sinu süü. Ka Klara Hitlerit pean siinkohal tervitama. Ja üldse kogu seda toimuvat maailma, põimunud igasugu ilust ja valust. Mina selle keskel paistan naeruväärne.
uuuu... kus sa oled? ei leia seda, mis oli päris minu oma ja Mind minule meelde tuletas.
tahaks korrakski koju, ma memmekas. seal on ometi midagi päriselt minu jagu.
uuuu...
see on tõesti õudne.
ja Õudselt ilus ometi!
Andestage, Julie ja Klara ja Maailm! Tegelikult olete te minule abiks saadetud. Küll ma ronin teile kukile. poen läbi udu. paremale või vasemale poole, aga ikkagi läbi udu. või klassikas väljendatuna: kui ma ainult esimesest oksast kinni saaksin...!