Tulge tantsige minuga nüüd üks šottis, Jean...

Loon inimest. Loon kedagi, kelle härra Strindberg on tindiga paberisse vajutanud ja kes nüüd inimeseks tahab saada. Kes sa kurat oled selline, Julie,.. et lased teistel sinu eest elada! Mina pean tahtma ja lahendama ja otsima, olema Keegi sinu enda eest! Aga kes mina ise olen? Kas sina minule seda ütled? Sa võiksid ju öelda! Sind luues mõtlen aina iseendale. Ootan sinult vastuseid oma Mina kohta, tahan sinu läbi leida uut, mis Minusse kuulub. Aga mida rohkem mõtlen sinule... mida rohkem mõtlen endale, seda enam kipun ma kaduma... seda udusemaks muutun Mina ise. Sina, Preili, oled minu mõistuse segamini sakutanud. Aga ära nüüd uhkeks ka mine. See pole ainult sinu süü. Ka Klara Hitlerit pean siinkohal tervitama. Ja üldse kogu seda toimuvat maailma, põimunud igasugu ilust ja valust. Mina selle keskel paistan naeruväärne.
uuuu... kus sa oled? ei leia seda, mis oli päris minu oma ja Mind minule meelde tuletas.
tahaks korrakski koju, ma memmekas. seal on ometi midagi päriselt minu jagu.
uuuu...
see on tõesti õudne.
ja Õudselt ilus ometi!
Andestage, Julie ja Klara ja Maailm! Tegelikult olete te minule abiks saadetud. Küll ma ronin teile kukile. poen läbi udu. paremale või vasemale poole, aga ikkagi läbi udu. või klassikas väljendatuna: kui ma ainult esimesest oksast kinni saaksin...!