laupäev, 17. oktoober 2009

olen päev läbi enesesse söödavat toppinud.

arvasin ikka ja arvasin, et tean arvata. aga ei osanud arvatagi, et ma ühel päeval enam midagi arvata ei tea.

Siis on surm inimese oma, kui elu on olnud tema oma. Aga nagu praegu enamik inimesi ei ela oma elu, vaid mängivad ainult mingit näidendit kaaskodanikele arvustamiseks ja hindamiseks, nii ka inimeste surm ei ole enam nende oma, ta tuleb kuskilt väljast vaenlasena või sõbrana, aga ta tuleb väljast. (Uku Masing)

There are these two young fish swimming
along and they happen to meet an older fish swimming the other way,
who nods at them and says "Morning, boys. How’s the water?" And the
two young fish swim on for a bit, and then eventually one of them
looks over at the other and goes "What the hell is water?"

paistab, et siin pole süütumaid. on lihtsalt nii.
oled ja oled ja äkki paistab, et pole ollagi...
see on täna lihtsalt muigele ajav nõutus.

1 kommentaari:

Kirsti ütles ...

kuidagi uskumatu on vahel see, et mõtled ja mõtled ja siis punnitad seda mõtet et saaks aru mis mõte see on. Ja siis loed kellegi teise mõtet suvalisest kohast poolkogematta ja - ongi see mõte mida ennem mõelda tahtsid.