Postimees/ 3. veebruar 2010

Tudengid panid Leari karnevali sisse

UUS LAVASTUS
„Kuningas Lear“ William Shakespeare
Lavastaja: Peeter Jalakas
Muusika: trupp, juhendaja Loore Martma
Kostüümid: trupp, juhendajad Marion Undusk ja Anne-Mai Heimola
Osades: Peeter Raudsepp ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lend

Esietendus 30. jaanuaril Von Krahlis

Eva Kübar
eva.kybar@postimees.ee


Kui tekib vastupandamatu tahtmine klassikalist teksti tänapäevasesse vormi valada, sirutuvad sõrmed tihtipeale esmajoones Shakespeare järele. Kena kokkuhoid autoriõiguste pealt ning rohkem kui 400 aasta pikkune ajaline distants, mis annab illusoorse vabaduse ja ilma igasuguste piirideta tunduva mängruumi. Eriti kui eesmärgiks on olla võimalikult autorikauge, nagu käesoleval juhul.
Lavastust reklaamib end millegipärast popkunstiikooni Andy Warholi ilmselt ühe kuulsama, Campbelli tomatisupi purgi kujundiga, mida Warhol kasutas oma erinevates töödes läbi kahe aastakümne.
Sellesama tomatipurgi kohta on öelnud üks postmodernistliku kunsti lipulaevu, Marcel Duchamp: „Kui sa võtad Campbelli purgisupi kujundi ja kordad seda 50 korda, ei ole tekkiv kujutis enam huvitav. Huvitav on kontseptsioon, miks sunnib sind panema 50 purgisupi kujundit lõuendile.“
Kandes Duchampi tsitaadi üle Viljandi Kultuuriakadeemiast võrsuvate näitlejate „Kuningas Learile“ võiks mainida, et tekstist kaugenemine, vabad ja tihti üllatavalt teravmeelsed assotsiatsioonid, eklektilised kostüümid kogu värvigamma ulatuses, nali, karneval ja kabaree on küll nauditav kuid kohe algul kerkiv küsimus „miks“ jääb siiski lõpuni selge vastuseta.
Viimastest vabameelsematest Shakespeare-tõlgendustest Eesti teatris meenub NO99-s Jaan Toominga ja Anne Türnpu tehtud „Macbeth“, mis oli kogu kiruvast kriitikast, mõningatest näitlejatehnilistest probleemidest ning etenduse kiirest kadumisest mängukavast hoolimata siiski väga tugev Toominga mekk juures. Mida võib armastada või vihata.
„Kuningas Lear“ jääb meelde eelkõige kui mahlakalt esitatud tudenglik eklektika. See on väga visuaalne lavastus, esineb mõningaid väga nutikaid kujundeid ja tabavaid viiteid näiteks endistele Learidele ning loomulikult tõmmatakse Von Krahli teatrile kohaselt keegi lae alla rippuma ning imetakse mõned teised kodanikud lihtsalt lavalt minema. Tudengid on eranditult väga heas füüsilises vormis ning õnneks ei tööta ka kostüümikunstniku kontseptsioon ilu eksponeerimisele vastu.
Kellele Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni tõlgitud „Kuningas Lear“ tuttav, siis ei tekst ega ka selle esitamine suurt üllatusi ei paku, küll aga Loore Martma juhtumisel tüki sisse saanud täpsed muusikalised sutsatused. Kuni väga lõpuni välja muide.
Samas tuleb aga tunnistada, et see Peeter Jalaka käe all komöödiaks vormunud Shakespeari suurimaid tragöödiaid suutis siiski üldjoontes jääda hea huumori piiridesse ega kiskunud labaseks jandiks, vaid balansseeris enamasti peenelt selle kuristiku piirimail. Ainus küsitavus on ehk õppejõud Peeter Raudsepa üles astumine kuninglikus peaosas, mis annab kogu lavastusele juurde mingi õela konnotatsiooni, mis samas tervikut ei tervita.
Enne on sama Viljandi kamp laval esitanud mõningaid katkendeid „Vendadest Karamazovitest“ Kristian Smedsi juhtimisel. Taas klassika tugeva lavastajakäpa all. Kui nüüd spekuleerida, siis tundub, et järgmisena tahaks küll näha ka sellelt nö Krahli kursuselt (mille üheks kreedoks, nagu mäletan paari aasta tagusest vestlusest Jalakaga, on panna noori iseseisvalt ja isepäiselt mõtleme) midagi täiesti uut ja läbinisti oma. Tantsida, laulda ja paroodiat teha nad oskavad, seda me juba teame. Nüüd tahaks veel desserti ka – näha, kes nad ise on, rebida parukad peast ja kottpüksid jalast ning uurida, mida nad mõtlevad. Äkki siis kevadel kunagi?