Eesti Päevaleht / 2. veebruar 2010

Viljandi tudengite „Kuningas Lear” Von Krahlis: palju sädet, vähe leeki

Peeter Jalakas laskis Krahli-kursuseks ristitud kollektiivil tra­göödia jandiks muuta.

Kaarel Kressa 02. veebruar 2010 08:00

Teie nimi
Teie e-post
Sõbra nimi
Sõbra e-mail
Teade

Pillidega näitlejad Shakespeare'i dekonstrueerimas – kitarrist Ivo Reinok ja bassimees Jim Ashilevi kippusid teisi kogu tüki vältel varju jätma. Foto: Peeter Jalakas (Von Krahl)

Viljandi kultuuriakadeemia teatriharu 8. lennu Shakespeare’i tõlgendus ei üllata, sest kõik, mida ühest värskete näitlejate Krahli-tükist oodata võiks, on siin olemas. Lustlikest noortest ümbritsetud õppejõud Peeter Raudsepp mõjub Leari rollis tõeliselt tüütu vanamehena, kelle kurb saatus on tema käitumise poolt ette kirjutatud. Kuningale kaasa tunda oleks raske, sest Peeter Jalaka kokkupandud ning reipa muusika (pille mängivad näitlejad ise), hoogsate tantsunumbrite ja nõ­medate kostüümidega ehitud lavastus paneb selgelt rõhku huumorile. Jantlikult lahendatakse sellisedki stseenid nagu Gloucesteri (lootusetult nooruslik Tõnis Niinemets) pimedaks torkamine. Noortepärasust aitab rõhutada Hannes Villemsoni ja Peeter Volkonski asjakohaste roppustega varustatud uustõlge.

Jantlikkus ongi tüki suurim probleem. Süüdi võib olla mu loomuomane tõsimeelsus, mida süvendas sisu ja vormi vastuolu põhjustatud segadus, ent „õigetes kohtades” kaasa naerda oli väga raske. See, et aluspükstes ning tordiga kokku määritud näoga Edgar (Ott Kartau) vaatajad huilgama pani, on vahva, ent oskus nende silmi samade vahendite abil veekalkvele sundida näitaks juba talenti. Tegelasist suutis traagilise ja koomilise vahel edukat tasakaalu hoida vaid narr (Jim Ashilevi), kelle roll autoril selleks mõeldud oligi. Kiita tuleks ka etenduse kurikaela: Gloucesteri teine poeg Edmund (vist Kurosawa „Rani” mõjul jaapanipärastes rõivastes Ivo Reinok) saab ohtralt ruumi ning kõige lahedama rolliga õnnistatud näitleja ei tee sarmika lurjuse marki täis.

Särasid vaid noormehed

Lavastuses oli ägedaid visuaalseid kujundeid, nagu või­mu­piruka aset täitva kreemitordi kallale sööstvate näitlejate parv või tühermaal matkavat Leari ja narri kimbutav torm. Aja edenedes hakkas tükk paraku väsitama ning tundus, et mõnd Shakespeare’i komöödiat olnuks sama seltskonna esituses põnevam vaadata, eriti juhul, kui nad suutnuks selle tragöödiaks lavastada-mängida.

Kindlasti sobinuks paremini rohkemate naistegelastega tükk, sest praegu said võimaluse särada peamiselt noormehed. Neidudest vedas vaid Reganit kehastanud Mari Pokinenil, ainsal õdedest, kelle rolli ei „duubeldatud”. Regani surmaeelne laul oli kogu näidendi heliriba parim osa ning paigutatud täpselt selliselt, et aidata kriitikut tüki suhtes lepitada.

Lõpus on laval ohtralt laipu, tegelikult isegi veidi rohkem kui näidendi autoril kavas. Pakutav lõppmoraal mõjub hästi ja vaimukalt – sest mis moraalseid järeldusi sellistest tapatalgutest teha? Kõik on ju jumala p****s, mis kõnesid sa ikka pead.

Shakespeare

„Kuningas Lear”

L: Peeter Jalakas

O: Peeter Raudsepp ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna teatrikunsti 8. lend

Esietendus 30. jaanuaril 2010