Muutlikkusest

Vahel on hea tuju ja kõik tundub hästi. Siis on jälle paha tuju ja siis ei tea kas tahtagi, et läheks heaks, sest kui kõik niikuinii lõpuks kokku kukub, siis pole ju heal mõtet, see oleks nagu vale. Ja siis kui on olnud teiste keskel hea tuju, siis jälle kurvana nende ette ilmudes justkui valmistaks neile pettumuse - alles ju oli kõik hästi....või ise sa ju ütlesid, et kui on paha tuju siis tuleb nii teha...

Mõtlen, kuidas selle tujumuutlikkuse sees toime tulla. See on ju normaalne, et kui me oleme valmis toob elu meile uue ukse, mida avades näeme tohutult võimalusi ja jookseme nagu laps kohe selle järgmise ukseni vaatamata teed. Tee peal on aga oksi ja asju mille otsa komistada. Tark ei kiirusta kunagi. Vahel mõnda asja ei näegi, sest puudub teadmine nägemiseks. Ja see vist teebki kurvaks kui ei märganud mille otsa kukkusid või ei teadnud näha. Aga kunagi pole tagasilangust, alati on uus rõõm suurem , sest on juba nii palju selgeks saanud mille otsa komistamise eest hoiduda. Palju asju ees ei näe. Aga alati on suund selle uue ukse juurde. Igaüks oma teel...