On kõige armumine.

Ööd on uhked. Kui magama ei lähe ja vahid tulesid, mis toa teevad valgeks, tulevad suured mõtted pääle. Ja kui voodisse heites und ikka ei tule ja linn kumab endiselt tekile, kui siis muusika paned mängima, mis aastasse 2004 viib tagasi. Ja toob meelde hullumeelsuse, uljuse. Siis tahaks olla jälle kord hipilikult värviline ja igas päevas end karastav.
Nüüd hommik on siin. Nii ööst on välja magatud ning unistusi loov unistamine hajunud on päevavalgusega, mis kellaaja liikumise jälle kammitsema pani.
Me teame seda hetke, mil oleme enesele Suuremad kui iial enne ja pärast. Aga enne ja pärast näitab muutumist. Ja nõnda muutume meiegi. Ning kardame. Ning kaob me enda Suur me enda jaoks. Kaob siis, kui kardame. Ja enam unistada ei julge. Kui lukustame iseenda oma pärise eest. On üks, milleks oleme loodud.. millest unistama peame. Aga kui ära kaob hipilikult värvinile olemine.. vabadus iseendaks olemisele, siis jääme endasse vangi. Siis ilmub vahel kurbus ja igatsus vabaduse järele. Ning isegi teades, et vangistust me elu meile ei paku ja ümberringi kõik lusti soodustab, me oma mõttes jääme orjaks, kui enesele teed ei anna enese täielikuks teostumiseks. Ja see ei pea olema midagi maailmapäästvat ja lõpuni ulatuvat. See on tungi kuulamine. Et ennast alati näha ja uuesti ära tunda. Nii meenus mu 2004, mil öö sai magatud staadionil kõrgushüppe matil... mil öö oli jalutuskäik Tartu Toomemägedes... mil öö oli põgenemine lahtise akna vahelt väljale. Ja kõige armumine. Mõnikord piisab enese meenumiseks ühest ööst, kui und ei ole ja linn paistab tekile. Siis teostame jälle enese armumise ja oleme Suuremad kui iial enne ja pärast.