Kirjutamine. Mis see on? Mõtete väljaütlemine iseendale peeglisse vaatamata ja tegelikult üldse suunamata seda kellelegi või sihtmärki valimata välja paisata. Eriti interneti avarustesse kirjutamine. Samas ei saa öelda, et see on välja paiskamine, sest iga sõna ja kirjamärk nõuab läbimõtlemist. Nagu ma eile ütlesin, ma ühtaegu kadestan neid kes seda suudavad, aga samas ei näe ma õiget pointi. Mõned ütlevad, et kirjutamine aitab oma mõtted selgena hoida ning et see avalik on leiab ehk keegi kogemata mõttekaaslase ja avastab, et ta pole oma mõtetega üksi siis maailmas, riigis, linnas, isegi sõpruskonnas. Minumeelest aga mõtlemisest piisab ja olgu, kui ei piisagi, et mõtted jooksevad rappa või omavahel sõlme, siis on ju võimalik need sõnadesse panna, sõnastamine pidi olema pool teed lahenduseni. Aga miks kirjutada ja miks mitte rääkida? Kiri jääb alles, kirja juurde saad tagasi tulla, kiri saab olla anonüümne - tõsi. Aga kiri on ühepoolne ja vastuse saamine ei ole tagatud. Erinevalt suhtlemisest, kui kaks või enam isikut satuvad arutama ühel samal teemal, igaüks saab väljendada oma mõtteid ja igaüks räägib oma kogemustest - kõik toimib nagu kirjaski a g a on parem. Me kõik istume oma mätta otsas ning kirjutades ja üksi mõtiskledes me jäämegi oma mätta otsa kükitama. Ei näe sellest üle ega ümber, aga rääkimine aitab meil kõndida teiste kingades. Näha maailma teisest perspektiivist. Seda saab teha, kui ollakse aus. Ja enamasti eeldatakse, et teised on ausad, samas ise seda olemata. Minu retsept eluks on, et julgeda suhelda ja ausalt. Maskid, mida me ühiskonna tõttu endale ette maname on kahjuks seestpoolt võitatud happega, mis söövitab me ihu kui ka hinge. Ja veel üks mõttetera: inimene olla on inimlik. Aga inimene on nõrk, hädine, muutlik, ebakindel, ja üksi hätta jääv elukas. Niisiis seda mõistes peaksid pooled probleemid haihtuma. Keegi ei peaks pingutama ennast lõhki, et olla veel parem, targem, tugevam. Ja keegi ei tohiks seda tugevust eeldada kellestki teisest. Stampnägudega betoonnäod, kes ei julge olla ausad - on tegelikult need kõige nõrgemad ja hädisemad olevused. Julge olla aus, julge olla nõrk avalikult ja teiste ausate inimeste toel üheskoos ausalt, tõeliset tugevaks saada. See võiks olla meie ühiskonna eesmärk.

Selline mõtteke minu esimeseks postituseks siia. Kokkuvõtteks eilsele vestlusringile.