Unistusest pilvede kohal

Ma loodan, et tuleb tuul ja puhub ä-ä-ära, pilved päikese eest. Ja siis läheb soojaks ja hakkavad jääpurikad tilkuma ning lumi sulama ja inimesed muutuvad õnnelikemaks ja seelikud lühemaks, tänavatele ilmuvad tõukekad-rulluisud (rollereid ei tahaks) ning kevadekuulutajad-mootorrattad ning mätas saab kuivaks, et siis sellel lõbusalt peesitada ning õlut libistada. Ning kasel pungad pakatavad ning muutuvad väikesteks hiirekõrvadeks. Õhk praksub ja naksub, võbeleb ja väreleb. Kõik mahlad on valla ja hing tahaks rõõmust karjuda, kuid kuna ei tea mida, siis Sa vaid ahmid õhku ja naerad - valjult ja tobedalt. Ja ometi kõik saavad aru, kõik naeravad koos. Siis jooksed oma kummaritega läbi suure porilombi, hüpates kõrgele-kõrgele õhku, südames suure sooviga, et Sa enam kunagi ei maanduks, vaid läheksid lendu, et siis kõrge kaarega liuelda koos pääsukestega üle vikerkaare, et näha seda ilu. Mu Jumalanna Loodus laulab! Kogu ilm kaigub sellest muusikast. Ja hing rõkkab!