Miskipärast

Miskipärast on kõle. igal pool on natuke kõle. Hakkan enda pärast muretsema ja mõtlema, et olen haige.
Ma otsin harva abi. oma tujudesse või tegudesse. Ja kui otsin...
Ühel õhtul Viljandis, kui Liisu toas sain võimaluse öö magada, sõitsin Kõrgemäelt alla ja tänav oli rööpas. Auto juhtis end ise ja sõitis lumevalli sisse. Kõva häälega püüdsin vanduda juhtunut olematuks. Auto ei liikunud enam paigalt, rattad keerlesid lume sees ringi. Uks paukus, käisin autost sisse-välja, lükkasin autot tagant-eest, peksin lund auto ümbert käte-jalgadega, pinge väljus minust sõnutsi-pisaratsi. Olin jälle endast väljas, hell ja kange. Karjusin autos istudes abi ja vihkasin kõiki, kes mulle appi ei tulnud. Tänav oli tühi ja aeg oli hiline. Siis ilmus ühele aknale mees ja vaatas mind. Ma vahtisin teda, viipasin talle närviliselt ning suisa käskisin tal endale appi tulla, sõnadega: "Kas sa aru ei saa? Mis sul viga on? Miks sa ei tule siis? Mida sa vahid niisama? Too labidas, lollakas!" Ja kui ta endiselt tuimalt mind nõnda vaatas, lõin suurelt käega, laususin "Ah mine metsa!". (Ei kuulnud ta loomulikult ühtki minu sõna, kuid minu nägu ta silmis võis hirmutav olla küll.) Istusin autosse ja peksin rooli. Hingasin siis sisse-välja, alustasin otsast peale, nõksutasi autot lumes edasi-tagasi, tuli tossu ja mootor möirgas. Käis nõks ja auto sõitis taas rööpale. Veeresin ettevaatlikult mäest alla ning tänasin ennast ja Kedagi, kes meile abiks peab olema, kui üksi peame saama, võtsin oma asjad, tegin Liisu tuppa ahju alla tule, tõmbasin ukse kinni, jäin põrandale ahju ette istuma ega liigutanud ennast mõnda aega. Siis tuli uuesti rahu.
Keda sa ikka palud? Aga sellest mõttest vist kõledus sünnibki. Jääd üksi. Ja saad lõpuks hakkama. Aga enne hakkama saamist oled ise süüdi. Et on kõle.
Siis mõtlesin, et vist oli sellel mehelgi aknal seal kõle. Minu nägu võis temale kõle küll olla. Ju ta kartis. Oli üksi. Raske on vahel inimestega ja inimesteni olla, kui sa ise inimene olla ei oska.
Ma otsin harva abi ja puiklen ja inimesteni ei lähe ja jätan end nõnda nii. Aga vahel kui seda õieti õigesti teen ja otsin, mõistan, et ega üksi ei pea.
Kurat, vahel paistab kõik väga kõle...