Ehe

Üks reklaam peibutas meid ostma (ei mäletagi enam mida) sõnumiga: Jõulude ajal ei tohiks ükski inimene üksindust tunda. Mäletan vestlust ühe kitarristiga jõulurahu teemal. Ta nimetas Jõule ajaks, mil Maailm nõuab inimestelt rõõmu ja rahu tundmist. Tema aga muutuvat hoopis rahutumaks ja nukramaks (sain sellest väga hästi aru). Täna Tallinnas jalutadest vahtisin kõike seda ilu, mis muudetakse vajaduseks. Et ongi selline aeg, mil kõik on äkitselt ilusam. Kõike ehitakse rohkem. Ja vaata siis ette, kui sellisel ajal üksindust tunned. Sest kurbus juhtub siis suuremaks kui tavapäevane kurbus. Sest sinult on nõutud rõõmu. Selle puudumine tekitab aga süütunde, millestsaab kurbus.
Kõik, mis on ilus, on tavaliselt turvaline. Ma mõtlen, et tekitab meis säärase enesega turvalise olemise. Või annab meile Maailm säärase arusaama? Et kõik, mis on ilus, on turvaline. Ning kui sa ennast äkki turvaliselt ei tunne, ei mõista sa ka nõnda tugevasti ilu. Seetõttu ka Jõulud- on suurema turvatunde otsimise või igatsemise aeg. Ning kui hakata siis sellele igatsusele elama ja jõudu andma, jäävad jõulukaunistused meie ette õrritustena. Sest need Peavad meile ilu tähendama. Aga meie teame vajada midagi rohkem. Kas on see igatsus miski Maailma toodang või siiski vaid meie enda inimlik osa?
Ükskõik kui vähe on meil aega või kui vähe meist hoolitakse või kui palju oleme väsinud... siis Suurele Päevale tuleb läheneda armastades. Selle võib unustada, kui kuusel rippuv muna meid nägema paneb puuduvat. Tean. Aga kõigest muust olulisem on see, mis tuleb seest ja inimesest ja kui ka Mina pole olemas, siis sellest ausast, mida võime endale kinnitada, et armastame. Kait, sellest saabki Suur Päev!
Ja siis tänan Uku Uusbergi, kes hoolimata tagamaadest ning olnud ajast või aja olematusest Vanemuises lastetükki lavastades, ei jätnud armastust maha.. armastust üles tegemata!
Võin sissekande lõpetada kuidas tahes, sest see on minu Oma. Nii ei soovi ma, et te üksindust ei tunneks... tundke ikka, kui tunnete ja hetk nii nõuab. Minge selle tundega lõpuni välja ning laske ta vabalt olla, kuni leiate miski, mis teist endast alguse saab. Ütelge ennast nii, et seest tahab lõhkeda. Armastus on see... igatahes.