Tulin välja kaneeli kinost suurushullustuslikus Solarises - igavnevate tallinlaste vaheldusfunktsiooniga mänguasi, millel on küll uus pakkepaber, kuid vana sisu.
Tundsin hetke, mil kõik mu sees oli tühi, mul ei olnud korraks vaja kuhugi minna, midagi mõelda.
Sedasi mõjus mulle "Püha Tõnu kiusamine".
Filmist niipalju, et algus oli minu jaoks paljutõotav, külm naljakasironiseeriv kurblikkus, aga mida edasi seda süvaperversdepressiivpsühholoogilisemaks film muutus.
Täielikku olustikku uppumise eest kaitsesid vaid kergelt humoorikad vaheklipid, kus peategelane erinevate kummaliste tüüpidega kokku puutus. Olustikku uppumise ohtu oli
filmis palju ja paratamatult sinna iga selle filmi vaataja kergel määral ka upub, heal juhul langeb kergemasse koomasse. Mitu korda filmi vaatamise ajal tekkis mul
küsimus,et miks ikka veel. Miks on vaja liuelda näiteks kaameraga pikalt üle jõe enne, kui jõest tükk maad eemal surnud koera kandev peategelane kaadrisse jõuab ja miks peab see
peategelane siis poolalasti olema. Kui kogu film aeg-ajalt kohe päris ära pööras, näiteks kohas, kus kummalist sorti vampiirilik ärieliit või kes iganes nad
ka olid, tütarlaste liha õgisid, tekkis mul küll tahtmine, et oleks selle filmi esilinastus ja saal rahvast täis sealhulgas kogu filmi tiim, et saaksin siis istmelt püsti tõusta
vilistada, aplodeerida ja karjuda: "Braavo, see on sügav kunst,andke kunstiahjule agu!" Fakk, sürreaalsus on surnud(juba see sõna on surnud,lühend sürr näitab veel
kergeid elumärke). Sellise sürreaalsusega nagu seal filmis, võiks kunstimuuseumi seinu kaunistada. Mida on siis vaja? Sõna ja tähendust uues kuues? "Post"sürreaalsus? Postitatagu see "eessõna"
samuti kunstimuuseumi poole.
Sellest staadiumist ülesaanud, leidis film minu jaoks ikkagi mõtte. Mõte tuli ise minu juurde, ma ei püüdnud seda kramplikult otsidagi.
Igaüks meist on olnud mõnikord nii segaduses ning rahutu, et ei oska mitte midagi teha, mitte miski ei hoia endal küllalt kaua huvi, otsid pidevalt uusi tegevusi, uusi ergutus-,
meelelahutus allikaid. Tahad rahuneda aga muutud aina rahutumaks, ja kuskil ei tundugi olevat õiget rahustavat väljundit. Just selle segaduse mina selles filmis avastasingi,
film kisub pidevalt oma tuumikust eri suundadesse näidates vahepeal meile mingeid tavapärasest elust hoopis erinevaid
tasandeid, kuigi samas ei asetse need tasandid tavaelust sugugi eraldi nagu oleksid nad mingid sürreaalsed olematud levelid. Pigem ongi need tasandid meie tavaelu, sürreaalsus ei ole
mitte surnud vaid meie elu ise ongi sürreaalsus, meie elu on muutunud sürreaalsuseks, segadusterohkeks tugipunkti otsivaks rahutuks olluseks, mille tuumik , vana olemine
(nimetagem seda kasvõi siis postmodernism), on surnud ja laipa õgivad veel bakterid nagu näiteks masu ja kogu muu pask. Kõik perverssus ja ebainimlikkus on igapäevaselt
meedias kajastuv - küll peksab keegi kurikaga naisi surnuks, küll saab pedofiil lastekaitse organisatsiooni juhiks. Mitte ,et see varem nii ei olnud, aga nüüd
sellest lihtsalt räägitakse ja inimesed teavad ,et see on olemas.

Ühesõnaga sellesse filmi koonduski minu jaoks kogu praeguse aja segadus ja koledus. Kuigi siin ilmneb paradoksaalsus. Nimelt tekkis
filmi vaatamise ajal minuski segadus ning ma otsisin tugipunkti, mingit mõtet, ja naljakal kombel avastasin selle mõtte, tugipunkti
segaduses eneses.
Õunpuul tuli segaduse ja koleduse kujutamine hästi välja. Võiks ju väita, et igaüks saaks sama hea filmi või paremagi teha- panna lihtsalt filmi kõik, mis inimese segases mõttemaailmas pähe tuleb,
aga luua mingisugustki seaduspära, teerada segaduses ja koleduses on juba palju keerulisem ning sellega sai Õunpuu minumeelest hakkama. Ta lõi teeraja segadustemülkas. Vaataja ei upu tegelikult
sinna virtsasohu, vaid mättad hoiavad teda ülal, need osaliselt on need mättad kerged vahestseenid kõikehõlmavas rusutuses.
Samas on mättaks ka üleüldine kujundlikkus, mis ei muuda filmi mitte kurjuse kehastuseks, vaid pigem eemalseisvaks kurjuse vaatlejaks - eredalt
iseloomustab seda minumeelest viimane stseen, kus Tõnu jäähallis armastatud naise sisikonda sööb. Seda viimast stseeni võiks iseloomustada Albany lausega Kuningas Learist:"Kui taevas kättemaksuingleid saata ei või, et ohjeldada hirmsat õelust, siis
saabub aeg, kus inimesed üksteist õgivad kui meremaod."
NII nüüd olen mina ka parajal määral omadega segaduses, aga nii see filmimõte minu jaoks kajastus ja seetõttu ma ei tormanudki vihaselt kinosaalist välja, vaid vaatasin filmi
lõpuni ja seisin pärast seda veidi aega täiesti mõttetühjana Solarise fuajees.

MIS JUHTUS EDASI?

Vaimustuses solaariumiklientide tuhin,pöff ja hundiulgumine.
Keldrikorrusel oli just olnud juturing miskisuguse jalgpallifilmi teemal, kus tugitoolides istus igasuguseid tegelasi, kellest ainukesena tundsin ära tössakama
jalgpallionu, kes pidevalt etv jalgpallistuudios pärast mängu toimunut kommenteerib. Moderaator lausus iga tugitoolisistuja töökoha, jalgpallionu kohta öeldi töötu, ainukese naise
kohta tugitoolis öeldi ilus.
Mida lähemale ma bussipeatusele jõudsin seda huvitavamaks ümbritsevad inimesed ja olustik muutus. Ma kandsin justkui prille,
mis näitasid inimesi püha Tõnu õhkkonnas.

Seisin ja ootasin bussi, üsna minu lähedale tulid seisma mees ja naine. Mees kandis musta mantlit ja soni ning tema näos ja olemises
oli midagi väga pühatõnulikku. Mees oli üpris Taavi Eelmaa nägu, ta tundus näiliselt rahulik ja kohati isegi naeratav, aga pinna all rusus tõsine mure, kurbus, äng. Naine
tema kõrval oli veidi Tiina Tauraite välimusega, ja oli üsna purjus, räsitud. Ta tuikus ja uuris oma meest, ühel hetkel nagu näris mehe kallal, samas naeris oma mehe üle
aga ta näos kajastus sügav mure mehe pärast. Ta küsis, et miks mees midagi ei räägi, mis mehel viga on, aga mees naeratas vaid kurblikult, vaatas minu poole ja mina eemaldusin
veidi, et mitte jätta muljet, et kuulan neid pealt. Naine istus märjale äärekivile ja vaatas silmadega olematusse. Siis tõstis pilgu ja selles oli ükskõiksus kõige
muu vastu, oli ainult soov teada saada mehe murest ja kui ta uuesti suu avas, et rääkima hakata, astus paari juurde üks kolmas sarvprillidega mehike, kes tõi
valitsevasse ängi veidi kergendust, aga samas nagu astus mehe ja naise omavahelise probleemi vahele, nii et kumbki ei saanudki oma asju selgeks rääkida. Naine lihsalt vaatas
aeg-ajalt mõlemat meest ja vajus jälle mõttesse, tema mees aga püüdis sarvprilli juttu kuulata. Läksin bussi peale.

Bussis seisis ja hoidis piletiaugustajast kinni toosama jalgpallionu, kes äsja Solarises jalgpalliteemadel oli arutanud. Tahtsin piletit augustada, aga tema käsi oli agustaja peal, alles siis,
kui ma talle silma vaatasin, tõstis ta oma töntsi käe augustajalt ja toetus mujale. Töötu jalgpallitreener sõitis kuhugi, aga kuhu, kelle juurde? Kas põhjamaa inimesed ongi nii rusutud? Kas seetõttu
ongi meie filmid nii raskemeelsed ja segadust täis? Kas siis kliima tõesti teeb põhjamaa rešisööri maailmanägemise kuidagi depressiivsemaks?

Kuskilt tulid peale kaksikud mehed, kellest ühte ma olen kuskil näinud. Väga tuttav oli. Näinud olin ma kaksikut, kelle põsel polnud suurt sünnimärki, või oli see hoopis
tahmaplekk. Mehed püüdsid koos ühele istmele mahtuda, justkui oleksid nad üks inimene, siiski, ühel oli sünnimärk põsel.

Ühel tüdrukul olid suured karvased roosad kõrvasoojendused.

Üks tüdruk vaatas mind terve tee kurja pilguga ja bussist väljunult saatis õuest veel ühe altkulmuka.

Pool sõitu oli bussi nurgas seljaga üks punase sulejopega kogu, kes rääkis käreda vanamehe häälega, kui ta mahaminemiseks ümber pööras, selgus, et tegemist on naisega.
Naise silmades oli õudu, kui ta uduvihmasesse õuepimedusse astus.
Hommikul ei viinud ma niisamuti häält ja kuju kokku. Siis istus minu taga üks vanamehehäälega tüüp, kes rääkis läbi telefoni
tõsist juttu mingitsorti naisterahvaga. Ta rääkis sellest, et ta ei ole kunagi hoolinud oma välimusest, vaid peaasi, et mugav oleks, et lapsed tulevad
siis kui tulevad, et ta ei vaata endast nooremaid, et ta ei mõtlegi sellistele asjadele. Kui teda lõpuks nägin, oli tegemist suures heledas sulejopepambus noormehega,
kelle kulmud dikteerisid ülejäänud nägu.


Kõik need tegelased justkui sobituksid filmi: "Püha Tõnu kiusamine". Elu film, filmielu!


See selleks!